Eestit okupeerib teadmistepõhine hirmuühiskond

Võim pole rahul rahvaga ja riigikontrolliga. Rahvas kui võimu tööandja pole rahul võimuga ning rahval puudub samas arusaamine, et ta tegelikult üldse on võimu tööandja. Tööandjad pole rahul töölistega, töölised tööandjatega jne...

Tavakodanikku käsitletakse selles ühiskonnas kui kirjaoskamatut orja, kes peab tingimusteta alluma eliidile, sest vastasel korral võib ta olla ohtlik nii endale kui ka teistele.

See on hirmul baseeruv riik, kus kodanik kardab ennast väljendada, sest ta võib minna eliidi arvamusega vastuollu või kogemata välja öelda seda, mis võimule ei meeldi, ning seeläbi pälvida võimu ja võimuõukonna autoriteetide pahameele. Siinjuures võib võim väljenduda nii kultuuris, kooliõpetaja, ülemuse, kirikuõpetaja kui ka ministri näol, erakonnana või koguni tabude ja tavade süsteemina.

Tahe kui vaenlane

Selles ühiskonnas on elitaarse võimuiha rahuldamise kõige suuremaks vaenlaseks rahva ja indiviidi tahte olemasolu. Järelikult tuleb tahtest kujundada esmane sotsiopsühholoogilise ründe objekt, kusjuures ründe eesmärgiks on tahte tapmine või pööbli tahte asendamine eliidi tahtega. Selleks tuleb kasutada kõiki kättesaadavaid võimumanipulatsiooni meetodeid.

Neid meetodeid saab ära tunda, kui tavakodanikule hakatakse rääkima sellest, et raha ei ole, et see või teine asi pole praegu prioriteetne, aega ei ole, ametkondadest ei vastata kirjadele, kohtumised võimutasandiga hakkavad süsteemselt ära jääma või hakkad võimutasandilt teada saama seda, kuidas asju teha ei saa.

Kõige kirjeldatu tagajärjeks on üldinimliku ja sellega kaasneva eluterve mõistuse ja omakorda selsamal baseeruva arusaamise tapmine ning asendamine turuletiga, kus kõik osutub müüdavaks. Nii kindlustatakse „äraostmatute" teadmistepõhine võim.

Teadlik käitumine

Tuleb välja, et selles riigis teeme kõike teadmistepõhiselt: sünnitame lapsi teadmistepõhiselt, käime võõrastes ettevõtetes tööl teadmistepõhiselt, maksame kinni võõraste pankade kasumeid teadmistepõhiselt, aitame võõraid riike nii militaarselt, rahaliselt kui ka ideoloogiliselt okupeerida teadmisepõhiselt, küüditame enda naabrimehe Soome tööle teadmistepõhiselt. Sest ilma vastavate teadmisteta me seda teha lihtsalt ei saa.

Sellesarnane protsess on kulgenud meie ühiskonnas süsteemselt ja järjekindlalt, ning seega võib väita, et tegemist on olnud teadmistepõhise arenguga, mida toetavad meie ülikoolid ja teadusasutused.

Nende teadmiste baasilt oleme osanud luua hetkel domineeriva majandussüsteemi, kus alla 30% ajast teeb inimene tööd enda huvides ja ülejäänud aja kümnist küsiva riigi huvides. Tänutäheks selle eest paneb aga riik kinni viimase kooli, raamatukogu või postkontori tavakodaniku (ehk orja) kodukohas, sest võimul on vaja veelgi vähendada kulutusi orjade ülalpidamiseks.

Optimeerimine võimu vaatenurgast tähendab antud kontekstis võimalikult paljude kulude jätmist tavakodaniku kanda, sest kõik need teenused kaugenevad ja muutuvad rahvale aina kallimaks/võõramaks. Mida lollim ja väheminformeeritum on aga rahvas, seda passiivsem on ta võimu kuritegevuse suhtes. Ja üldse - kes kannatab, see kaua elab! See ongi kogu võimu ja rahva arengudialoogi sisu.

Meie endi genotsiidne okupatsioon

Niisuguse genotsiidse okupatsioonini ei küündinud isegi nõukogude kord. Mis peamine - meie võimutasand ja sealt edasiulatuvalt kogu rahvas peab uhke olema selle üle, et siiani on meil õnnestunud kõike eelnevat teadmistepõhiselt põhjendada ja korraldada. Need protsessid on kulgenud süsteemselt ja kindlalt pika aja vältel. Võimaliku protestivaimu tärkamata jäämine näitab okupatsiooni eriti head kvaliteeti ja rahva taluvuspiiri tunnetamist, mis ongi teadmispõhisuse tunnus.

Okupatsioon algab nagu alati võõra maa vallutamisest ja selle üle kontrolli saavutamisest. See on kuritegevus, mis kestab seniajani ja iga päev. Iga päev on sunnitud sajad inimesed kodudest lahkuma ja täitma majanduspõgeniku rolli. Kui kohalik võim või ülikoolid on sellele kaasa aidanud või seda protsessi tegevusetult pealt vaadanud, siis on tegemist kuritöö kaasosalistega, kelle koht ei ole riigijuhtimistüüri juures, vaid hullumajas, sest nende tegevus või tegevusetus on muutunud teistele ühiskonnaliikmetele ohtlikuks või põhjustab neile kannatusi.

Keegi ei näe oma süüd

Veelgi hullem on aga olukord siis, kui kuriteo toimepanija ei taju enda sellekohast süüd, rääkimata vastutusest. Meditsiinilises mõistes on sellisel juhul tegemist kroonilise psühhopaadiga, kellel puudub vastutus- ja süütunne. See kehtib nii inimese kui ka süsteemi kohta. Vangimajad ja psühhiaatriakliinikud tunnevad sellist patsienti sildi all „süüdimatu", ning see sõna hakkab paraku iseloomustama ka võimutasandi otsuseid. Seega arengud muutuvad paratamatuseks.

Paralleele ajaloost: indiaanlaste alistamiseks sõlmisid võimuesindajad põlisrahva esindajatega ligemale 500 lepet - kõiki neid rikuti, põlisrahvaste maad ja loodusressursid allutati koloniseerijate huvidele. Nii on ka praegu.

Kui nõukogude võim tahtis Eesti maavarasid (fosforiit) kaevandada, hakkas siinne põlisrahvas vastu. Täna oleme aga õnnelikud selle üle, kui suudame mõne maatüki välismaalasele maha müüa. Hämmastav mõttelaadi muutus, kas pole???...

Seega viime okupatsiooni läbi iseenda kätega, isegi teadvustamata endale, et me seda teeme! Sellest nähtub, et kogu protsess on korraldajate poolt teadmistepõhiselt hoolikalt kavandatud ja juhitud.

Mitte okupatsioon, vaid vabastamine - jälle!

Kui sõjaliste kulutuste hinnaga saaks ära toita terve maailma elanikud, siis tekib küsimus: miks me seda ei tee? Miks kulutame inimeste tapmiseks kordades rohkem kui nende elementaarsele toiduga varustamisele?.. Jällegi peame vastama, et sellised on meie teadmised prioriteetidest.

Kui kunagi kujutas Nõukogude Liit ohtu rahvusvahelisele demokraatiale, õiglase ja inimväärse elukorralduse sünnile ning muudele lääneliku elukorralduse ideaalidele, siis peale selle liidu kokkuvarisemist on lääneriigid ise üle võtnud rahvusvahelise okupandi rolli nii Iraagis, Afganistanis, Liibüas kui ka Egiptuses, kuid keegi ei räägi okupeerimisest, vaid vabastamisest. Ning okupatsiooni edastatakse okupeerija poolt heategija ja demokraatia maaletooja kuvandis nagu religiooni. Okupatsioon nendes riikides on kui humanitaarabi kirjaoskuse ja harimatuse parandamiseks ja „rahvavõimu" kehtestamiseks.

Tekib küsimus: kust läheb piir rahva huvide ja totalitaarriigi vahel? Kummas suunas meie riik on teel?

Sellist küsimust okupandi enda käest ei ole loomulikult sobilik küsida, sest see võib tekitada vaenu ja pahameelt nendes, kes on „pandud" meie üle. Illusoorse heaolu loomiseks luuakse vastav taustsüsteem ehk kultuur. Kui tahate olla kultuurne inimene, siis ei sobi rumal välja paista ja küsida: miks olukord on selliseks kujunenud? Lähemal vaatlemisel saab aga kõigile selgeks, et tegemist on okupandi enda majanduslike huvide kaitsmisega okupeeritavates riikides ning energiakandjate ja toormeressursside üle kontrolli saavutamisega.

Mis põlisrahvasse puutub, siis neile tehakse selgeks, et okupatsioon on kasulik „meile kõigile", mitte ainult nendele, kes on okupandiga sõbrad. Vastavalt sellele kujundatakse ka vastav konspiratsiooniteooria, mille nimeks on poliitika.

Kuna selline protsess kordub riik riigi järel sama stsenaariumi alusel, on seega tegemist teadmistepõhise juhtimise protsessiga ja mitte juhusega.

Kriisi põhjused

Poliitika on ideaalis võimaluste loomise ja realiseerimise kunst. Paraku on meil aga äratundmisvõime asendatud probleemide ignoreerimise kunstiga ja lahendamiskunstist on saanud raha puudumise etendamise kunst. See avabki meie kriisi tõelised põhjused.

Kui me neid dialooge enda ühiskonna jaoks avada ei suuda, siis tõuseb järgmine küsimus: kas meie ühiskonna arengu eesmärgiks ongi elada teadmistepõhise kodusõja tingimustes, mille saab rindetüüpide järgi jaotada majanduslikuks, sotsiaalseks, hariduslikuks ja kultuuriliseks rindeks? (Kuid ka need rindetüübid on õnnestunud meil enda rahva iseolemise hävitamise huvides teadmistepõhiselt tööle panna.)

Turumajandusjumalate õpetused Eestis ei kehti

Turumajandusjumalad õpetavad meile, et mida suurem on defitsiit, seda kõrgem on hind. Seega, mida vähem rahva vajadusi rahuldatakse, seda kõrgem saab olema hind. Mida vähem tooteid turule jõuab ja mida kättesaamatumad need on, seda suurem on kasum ühe tooteühiku kohta. Seega peab meie riigi tootmisvõimekuse viima miinimumini - seda kinnitavadki tootmishoonete varemete hulgad meie maapiirkondades.

Sellise turumajandusreligiooni sisuks on tulude maksimeerimine. Kui tulusid tuleb maksimeerida, siis toodangu mahtu ei ole mõtet tõsta ja valitsema peab pidev defitsiit, mida saab organiseerida kas kaupade puudumise või raha puudumise kaudu, olenevalt olukorrast.

Teistmoodi kui arenguhälveks seda nimetada ei saa. Seega eliidi eesmärgiks pole ühiskonna vajaduste rahuldamine, vaid pideva defitsiidi loomine. Kuna protsess on olnud pidev ja järjekindel, siis muudmoodi kui teadmistepõhiseks seda jällegi nimetada ei saa.

Kui toodete hinda ei määra turg, vaid konkurendid ja vahendaja, siis tootmisotsuseid ei määra tarbimisvajadused, vaid tarbimissoovid. Tarbimissoove saab reguleerida aga läbi finantssüsteemi (pankade), andes või mitte andes teatavale ühiskonnakihile rahalisi vahendeid.

Ajapikku ei suudagi ja hiljem ei tahagi selline ühiskond enam reageerida ühiskondlikele vajadustele, vaid lähtub tarbimisihast. Kui aga süsteem enam ei suuda vajadustele reageerida, siis ta jõuab kriisi ja hukkub, sest süsteemi toimimise kõrvalekalded ületavad ühiskonna taluvuspiirid.

Sellises agooniaprotsessis tarbitakse üle kõiki ühiskondlikke ressursse: teadmisi, oskusi, tööjõudu, rahalisi vahendeid jne. Seega toimib ühiskond nagu raadioaparaat, millel puudub vastuvõtuantenn ning kust peale iseloomulike mittemidagiütlevate sahinate enam muud ei kuulegi. Kõige sellega rahuloluks luuakse ka vastav kultuur. Kõik see toimub pidevalt ja järjekindlalt, seega õpitult ehk teadmistepõhiselt!

[esiletõste:]    Turumajandusjumalad õpetavad meile, et mida suurem on defitsiit, seda kõrgem on hind. Seega, mida vähem rahva vajadusi rahuldatakse, seda kõrgem saab olema hind. Mida vähem tooteid turule jõuab ja mida kättesaamatumad need on, seda suurem on kasum ühe tooteühiku kohta. Seega peab meie riigi tootmisvõimekuse viima miinimumini - seda kinnitavadki tootmishoonete varemete hulgad meie maapiirkondades.

EINAR EILAND, vaatleja

Jaga |