Kütaaluse Kata riigisaladused

16. märts 2005


Veste

Istun siin Riigikogu trepil, märg kalts käes ja mõtlen. Mida nad mängivad seda poliitilist malet, kui nad ise ei oska. Mina mäletan, et see psühhopaator dr Aug, jüst peaarst, see tähendab tema erialaks olidki maletajad ja poliitikud, keda minu vanamiis Volli kutsus malelaua taga ikka hellitavalt ... koljukõditajaks, kinnitas, et kes oskavad malet, ei taipa tuhkagi poliitikast. Ja kes veel teab paremini tuhast kui Volli, kes on Riigikogu katlakütja. Muide, tema teab üpris palju ka Juhanist.

„Kata, sina kena inimene ... öö ..." ütles Tõnis Palts meelitava häälega ja tegi vihje. „Olen märganud, et sa meeldid Savisaarele ... öö."
„Muidugist," vastasin. „Ma olen ju lihtne inime ja vaene pensionär ..."
„Kui sa teda näed, vihja talle, et ... no isegi tead ... see meie abieluvärk päris hästi välja ei tule ... öö."
„Kuda ta siis meil välja tuleb," imestasin tõeliselt. „Mida sa vihjad siin kogu aeg, et ... öö ja öö ... Mul põle kavatsustki sinuga abielluda!"
„Mitte sinuga, rumal inimene ... öö ... Ma lubasin Edgariga püha liidu välja kuulutada."
„Tule, taivas, appi. Täitsa nagu Ameerikas! Mees mehega? … Kuule, kas siis Edgar on ka selline?"
„Mitte Edgar ..."
„Siis ikkagi sina üksi?"
„Mida ma siin platerdan. See on ju saladus," pabistas Palts. „Ütle talle, et oleme alles keskmängus, küll ta öigesti aru saab."
„Juba keskmängus," imestasin, „ja sa põlegi veel alistunud (kaotanud). Tiad, see aig, kui vene sõdurid olid Toompealt kogu söe Venemaale viinud, tuli Edgar katlamajasse pärima, miks vanamiis Volli valitsusele sooja ei anna." „Kõigepealt viskame sinuga puid alla, siis annan sulle kannu õlut," vastas Volli, „ja siis saad veel peksa ... malemängus muidugist."
„Näe, Kristiina juba parlamendis," imestasin, kui nägin pr Ojulandi liginemas.
„Smigun on juba parlamendis?" päris Tõnis üllatunult. „Ma ei teadnudki," ja viskas varvast, kui seletasin, et hoopis eksminister Kristiina Ojuland tuleb.
„Tere, Kata. Tahtsin sinult midagi paluda ... See on puhtalt naiste asi."
„Aga mustalt?"
„Mustalt samuti," naeratas Kristiina.
„Siis ma tean juba, mida sa minult paluda tahad. See on kastrul."
„Ei ole," naeris pr Ojuland. „Tahtsin Sinult ainult naiselikku teavet saada. Naiselikku uudishimu rahuldada. Kui kuuled, mida Edgar president Rüütli Moskvasse-sõidust arvab, anna mulle ka teada. Välissaadikud aina pärivad Eesti seisukohta, aga Lang ... no tead isegi."
„Ei tea," vastasin, aga isi arvasin, et sellised asjad peavad küll riigisaladused olema. Langile endale võib see muidugi saladuseks jäädagi.
„Kristiina," pärisin, „ma olen ka uudishimulik. Miks te tegelikult Edgarile kambakat tegite?"
„No üksi ei saa tast ju keegi jagu," tunnustas proua siiralt, „need teised malemängurid ei julge temaga koos isegi televiisorisse minna." Ja läks sosinale üle: „Millega see Volli ja Edgari malepartii siis lõppes? Kas Edgar sai peksa?"
„Peksa, peksa," porisesin. „Algul tegi vanamiis uvertüüri, siis Edgar oma avantüüri ja Volli oligi agoonias. Ütles veel, et kuramuse Ets, nägi mind läbi ja veel viis meetrit maa põhja."
„Kahju," nentis Kristiina. „Me kõik nii lootsime. Igatahes tänan sind. Kõik on nüüd selge. Palts natuke nuuskis sinult, kas Edgar ikka oskab hästi malet mängida. Ja kuna sina, Kata, kõik puhtsüdamlikult ära rääkisid, siis ... mingit uut liitu Tallinnas ei tule. Palts ronib meie paati tagasi. Näota ja püksata saab poliitikas olla, aga mitte võimuta."

Teie ütlete, et Eestis põle dimukraatiat. Näete nüid, kuda lihtrahva kaudu poliitikat tehakse, mõtlesin nukralt. Ainult mina, tobuke, võisin arvata, et üks poliitik tuli malet mängima ja teine kastrulit laenama.
Sander Lant

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)