Eesti välispoliitika: prioriteedid kehtivad, probleeme pole

ALLAN ALAKÜLA,      31. oktoober 2001


Eelmisel neljapäeval Riigikogus toimunud korraline välispoliitika arutelu möödus diplomaatiliselt. Välispoliitikat riivavaid tundlikke siseteemasid ei käsitletud ettekannetes üldse ning ka saadikute esitatud küsimuste põhimass oli ootamatult sõbralik. Paistis nagu oleks opositsioon ja koalitsioon olulisemates välisushtlust puudutavates küsimustes kokkuleppele jõudnud.

Toomas Hendrik-Ilvese, Andres Tarandi ja Peeter Oleski (3xEÜS) ettekannetes eelnes tavapärasele NATO-Euroopa Liidu kaanonile võitlus terrorismiga. Eesti ametlikele välisanalüütikutele pole küsimus, et miks praegu Afganistani rünnatakse ja miks "prussakaid" ei hävitata seal, kus nad tüli teevad. Selle taktika otstarbekuse üle Eestis isegi ei arutata. Seetõttu on USA Eestiga ka väidetavalt eriti rahul.

No problems

Arenenud infoühiskonnale vaatamata äralollitatud Lääne massid saavad Afganistani uhmerdamisest küll teatava rahulduse, kuid Lääne turvaolukord selle sõja tulemusena ju ei parane, vaid pigem halveneb. Rikas maailm saab end taaskord eristada raudse eesriidega ja seekord võib Eesti sattuda heaolu klubisse. Ja siis on küsimus, kaua selline uus maailmakord kesta jaksaks.
Siberi katku levikuga kaasnev paanika on ameeriklased juba mõtlema pannud.
Juba küsitakse katkuvaktsiini ka Pärnus (sealkandis on massimürgiga värsked arved). Eesti välispoliitika arutelul Riigikogus ei tundnud, nagu öeldud, aga ükski saadik muret Afganistani tsiviilohvrite ega sõja toetamisega Eestile lisandunud turvariskide pärast.
Välispoliitika debatis jäi samahästi kui kõrvale ka Eesti sisepoliitikas järjest tundlikumaks muutuv ida-suhete küsimus. Minister Ilves seletas Valentina Võssotsjakale vastuseks vaid, et küll pärast NATO-sse ja EL-i saamist läheneb ka Eesti Venemaale. Andres Tarand kandis aga punastamata ette Seltsi-mees kaitseministet Jüri Luige idee, et USA ei saa terrorirünnakute tõttu baltlasi Vene soovil NATO-st välja jätta, kuna siis tal oleks maailmale väga piinlik otsa vaadata. Eesti suurettevõtjaid ahvatlev Vene turg polnud üldse kõneväärt.

President pole probleem

Ettekannetes ega debates oli piinlikult põgusalt juttu sellest, et Eesti välismaal esindav riigipea on vahetunud. Liia Hänni küsimusele kuivõrd on välisministri tegevusliinid kooskõlastatud härra Rüütliga vastas Ilves: "…Oleme koos suutnud kooskõlastada niivõrd kuivõrd, et härra president nõustub valitsuse prioriteetidega, välispoliitiliste prioriteetidega, mis on NATO ja Euroopa Liit. Eesti välispoliitika juhindub põhiseaduse §-st 86, mis ütleb: Vabariigi Valitsus teostab täitevõimu. Nii et mulle tundub, et president on sellega täiesti nõus ja rohkem ma ei oska öelda."
Ei sõnagi presidendi juurde loodava välispoliitika nõukoja ideest, ei vihjetki uute võimaluste ärakasutamisest Balti ja Põhjala suunal, ei silpigi välisministeeriumi koostööst presidendi kaaskonnaga.
Eesti rahvaesindajate keeleoskuse nõude kaotamise kohta kasutas Ilves konkreetse päästeinglina Rootsi suursaadiku sõnu sama päeva EPL-ist. Konkreetsemate viidete toomisega jäi Ilves siiski jänni ja kordas nagu otse jumalaga suhtlev prohvet, et kõik olulisemad lääne institutsioonid on tema kaudu keelenõude kaotamist nõudnud.

Ideaal on täitunud?

Keskseks teemaks kujunesid välsipoliitika debatil aga hoopis "kolhoosiesimehed", kes olevat endise Talurahva Erakonna esimehe Ilvese arvates 1995. aastal maa erastamisseadusega kihva keeranud tänase maamüügipiirangu kehtestamise võimaluse välismaalastele ja kolhoosnikute tõttu kannatavat praegu ka arvutimehed Tallinnas, kuna seetõttu polevat läbirääkimistel saanud Eestile välja kaubelda üleminekuajata tööjõu vabat liikumist.
Nii minister Ilvese kui Andres Tarandi kõnest vilksasid läbi noodid, et praegune Riigikogu ja väliskomisjon üht või teist asja ei tee aga järgmine - mine sa tea… Võib-olla on opositsioonile siiski juba kõik selge ja kaks korda aastas välispoliitika lahtirääkimiseks korraldataval arutelul piisabki ametkondlike tekstide ärakuulamisest ning mõne süütu küsimuse esitamisest. Sellisel ideaalsel juhul jääb aga arusaamatuks, miks seesama opositsioon ajakirjanduses ühtelugu kolmikliidu välispoliitikaga rahulolematust ilmutab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)