Huntide tõuaretus vaarumas

Sestap pean sajanditetaguseid jutte huntide hirmutegudest inimeste kallal rohkem väljamõeldiseks. Kui rege talveööl taga aeti, küllap siis ikka hobuse, mitte hobusemehe pärast.

Asi võib aga lõpuks muutuda. See võtab küll palju-palju aega ja selleks kulub veel rohkem rumalust ja vastutustundetust, kuid kui kõigest väest püüame, siis saame metsa ja selle alusmetsa, võsa, raba, loomastiku ja taimeliikide mitmekesisuse jätkuva hävitamisega üheskoos lõpuks lahti ka hundist. Ainult et kõige selle tagajärgedele ei taha mõeldagi.

Juba praegusest rumalusest ja vastutustunde puudumisest piisab, et soomlased saadavad oma lapsi kooli taksode ja bussidega. No mitte just seepärast, et hundid oleksid mõne lapse ära murdnud, vaid pigem sealmaal kombeks olevast hoolitsusest inimeste eest, aga ikkagi... On meilgi hakatud sellest hoolimisest rääkima.

Paraku on kõigel oma hind!

Hundil ikka omad elukombed

Hunt on üks igati viks ja moraalne olend, näiteks inimesega võrreldes. Tema ei sigine siis, kui selleks tuju tuleb, vaid ikka siis, kui asupaik sobiv ja küllaldase suurusega ning seal on küllalt palju saakloomi.

Poegi saab vaid karja juhtpaar. Minu andmetel ei paaritu nemadki tihedamini kui kahe aasta tagant (kui siiski), ja ka siis peavad olema tagatud nõuded territooriumi, saagi ja väärilise kaaslase suhtes.

Hunt ei paaritu mitte iga vastassoo esindajaga. Hundid on monogaamsed ja paar moodustub enamasti kogu eluks. Poegade eest, ka nende väljaõppe eest, hoolitsetakse üheskoos. Kaaslased annavad teineteisele ka teatud vabadusi – pidevalt ei elata n.ö. külg külje kõrval, vaid just kutsikate ja noorhuntide eest hoolitsemise ajal.

 Hundid tunnistavad sugulust ja tulevad üksteisele ikka appi. Nad lubavad teisel hundikarjal oma territooriumi läbida, käivad vastastikku külas, koguni mängivad sugulaskarja kutsikatega, hoiavad hundikutsikaid, kui karja juhtpaar jahti peab jms. Kui hundiema kutsikad ilmale toob, ei ela mitte kõik, parima hoolitsuse juureski, esimesi elunädalaid üle.

Täiskasvanuks saab noor hunt 3-aastaselt, ja kui ta pole nõrk või haige (need jäävad koduse karja juurde = omamoodi sotsiaalhoolekanne), siis lahkub karjast. Sigimisvõimeliseks saab 2-aastaselt, kuid noortel mingit huupisigimist ei toimu – karjaseadused on selle paika pannud. Kuna hundi  eluiga olevat tehistingimustes 16 aastat, kuid vabas looduses 5–6 aastat (küllap „tänu” jahimeestele), jääb sigimisaeg ikka väga lühikeseks, kui üldse toimuda jõuab.

Oleks kena, kui jahimehed keskenduksid pigem kõigi kärntõbiste loomade laskmisele, et selle haiguse levikule piir panna. Aga kärnane metsloomanahk küttijaid ei huvita.

Hundi menüüsse kuuluvad metskitsed, jänesed ja närilised, aga ka linnud ja nende munad, putukad, marjadki (10%); tugeva karja korral aga ka põder.

Hunt on metsasanitar

– ta hävitab haiged ja vigased loomad, pärsib sõraliste arvukust (selle eest peaksid metsakasvatajad tänulikud olema). Viimasega jääb hunt jalgu jahimeeste huvidele. Ent kui hunte oleks olnud piisav hulk, ehk poleks seakatk jõudnudki nii laialt levida? Kui ta muidugi üldse metsanotsude kaudu tuli?..

Kui vanemad ja kogenud hundid ära kütitakse, jääb noorhuntidel kool pooleli. Ja nad ei oska murda metsloomi, ammugi noid suuremaid, ega oska seda teha perfektselt (mis tähendab vähemaid kannatusi ja kiiremat lõppu saakloomadele).

Mets tühjeneb loodusest

– inimestel on saanud kombeks maha nügida isegi võsa, kus väikeloomad ja linnud saavad sigida ja peituda. Seal poegib metskits ja peitub

põdravasikaski. Aga eks puiduhakkemasinad taha tööd saada ja kõike tuleb väärindada ...

Metsaraie peletab saakloomad, sest mets on metslooma kodu. Hävineb alusmets ja tavaliselt lõhutakse ka pinnas nii, et loomal võimatu liikuda ja joosta. Hunt läheks neile järele, kuid territooriumid on juba ära jagatud ja kutsikaid niipalju, kui territooriumi suurus ja saakloomade arv lubab. Metsahaldajad aga raiusid metsa, hävis alusmets, see metssigade kodu. Agaralt jahitakse kitsi ja koguni hanesid jt. linde – selleks kutsutakse välismaiseid jahifänne raha eest lõbutsema.

Mis tahate???

2013. aastal oli Eestis 22 kutsikatega hundikarja kokku 200 loomaga.

2015–2016 lubati küttida 177 looma (olevat saadud 114 ...?).

2017–2018 oli 101 jahiluba 101 (kätte saadi 112 hunti). Huntide tekitatud kahjustusi leevendab riik, märgib Vikipeedia.

Julgete huntide küttimine muudab asurkonna inimpelglikuks.

Asendaksin siin sõna „julgete“ sõnaga „pealetükkivate“, sest ainuüksi julguse eest mahalaskmine võib hävitada ka tarkuse, uudishimu, leidlikkuse – inimesed ei soovi ju naabriteks debiilseid hunte, küll aga kindlatest karjaseadustest kinni pidavaid väärikaid ja tarku metsloomi.

Tõenäoliselt käivad õuedel koeri murdmas ja aknast sisse vaatamas liiga vara vanemliku hoolitsuseta jäänud jahioskusteta noorhundid.

Kes jättis koolitusest ilma? Kellegi „tarkusest” sündinud tabelid ja käsud, mille jahimehed täide viisid ja mida nii salakütid kui ka talumehed salaja täiendasid. Eks mõnel ole jube uhke tunne tapetud looma nahka või mumifitseerunud pead toaseinal pidada…

Väga kahju on koertest, kellel arad ja ükskõiksed omanikud.

Nad peavad koera õues ketis ega lase isegi ööseks  tuppa. Ise piiluvad või filmivad aknast, kuis hunt koera „ära võtma“ tuleb.

Tekitage ometi oma õue ümber korralik tara, hoidke koeral silm peal, laske ta ööseks tuppa. Samuti ka siis, kui ise kodunt lahkute isegi lühemaks ajaks. Vanasti pandi koertele kaelarilm, millel ogad väljapoole. Koduloomadele tuleb täiustada elektrikarjused, mille pealt ega alt läbi tulla ei annaks. Ja õitsilkäimise kena komme võiks taaselustatud saada, nagu karjapoisiametki...

Tere, hundu!

Olen ka ise metsas hunti kohanud. Ta jälitas mind ja mu koera ca 500 m pealt. Hirmu polnud, oli vaid rõõm ja huvi. Me kohtusime paar aastat pea alati, kui metsas käisin.

Mulle tuttav taat, suur loodusehuviline, pajatas, kuidas talle meeldis talviti  raba peal magamiskotis ilma telgita uinuda. Et tähistaevasse vaadata. Mitmel korral sai ta kaaslaseks hundikarja, kes uudishimulikult möödus ja oma hundiasju ajama suundus. Relva taadil polnud.

Ka loodusfotograafid on ju hunte filminud ja pildistanud; nemadki on ikka elus.

Soovitan väga läbi lugeda pisikese raamatukese „ÄRA  HÜÜA  HUNTI“, mille autor on Kanada kirjanik ja keskkonnakaitsja Farley Mowat. Saate  põneva, tõeliselt ebatavalise elamuse, teavet huntide tegelikust elust.

MARGA  TIITUS

Jaga |