Tundmatu tuumasõda

MARJU TOOM,      20. juuni 2001


Tðernobõli katastroofi kohta oleme palju lugenud ja kuulnud. Hoopis vähem on teada N Liidu väljakuulutamata tuumasõja kohta oma riigi elanike vastu, mis tõi kaasa lugematu arvu ohvreid ja kannatusi.
Ka küüditamisest teame palju, kuid mitte seda, et kümned küüdirongid Eestist, Lätist, Leedust suunati suure surma väravale - Novosibirski ja Omski oblastitesse, Altai kraisse, s.o Semipalatinski tuumapolügoonidega piirnevatele aladele.
Lõppevast järjeloost saime teada tõe tundmatu tuumasõja kohta, mida peeti oma riigi territooriumil ja oma rahva tervise ning elu arvel.

Ja nüüd proovigu keegi öelda, et Kremli parem käsi ei teadnud, mida vasak tegi! Tabati kaks kärbest ühe hoobiga: repressioonidega "taltsutati" mässumeelsed liiduvabariigid ja rahvad ning represseeritutega ei olnud vaja midagi erilist ette võtta, sest küll nad niigi surevad ega saa ise arugi, mis surmatõbi neil kallal on.
Inimsusevastasele genotsiidile lisati täiesti teadlikult aatomigenotsiid ja radiatsioonigenotsiid.

12.08.1953 jõudis järg N.Liidu esimese vesiniku- ehk termotuumapommi lõhkamiseni. Plahvatus oli üks võimsamaid, mida N.Liidus üldse korraldatud on. Korralduslikult aga oli just see plahvatus kõige ökoloogia- ja inimvaenulikum, sest seadeldis, mida lõhati, asus peene liiva ning savitolmuga kaetud kõrbe lauskjal pinnal. Plahvatus viis õhku kogu pinnase, mis alla sadades saastas radiatsiooniga väga ulatusliku maa-ala. Õhtupoolikul stepikuumust leevendanud paduvihm kandis haigusi ja hävingut kõigele elavale.
Ka mul oli "õnn" jääda selle paduka alla ning kannan tänini toona saadud õnnistust krooniliste haigustena endaga kaasas. Oma lapsele pärandasin aga normaalsest inimverest erineva vere.
Millised mahlast pakatavad pöidlasuurused muulukad ja peopessa vaevu mahtuvad lillakad ilmusid järgmisel aastal steppi! Lilled ja rohi olid lihavad ning ebaloomulikult kirkad, vili kasvas kui pöörane. Kohalikud vanad inimesed imestasid - nemad küll oma noorusajast midagi sarnast ei mäleta. Loodus oleks nagu kuskile kiirustanud.
Loomadel aga ilmnesid iseeneslikud abordid või nurisünnitused, kus vasikal või tallel polnud nahal karvu ja jalad kui soolikad ilma kõvastunud luudeta.
Kui surnult sündinud vasika nahk vähegi naha moodi välja nägi, sain korralduse see maha võtta. Töötasuks oli ca 300 grammine tükk leiba, mis oli tõhus lisa ema leivapajukile.

Et asi veel segasem oleks, käisid mööda maad ringi veterinaaride ja meedikute välibrigaadid, kes võtsid loomade ja inimeste verd proovideks ning kinnitasid - brutselloos. Nüüd on ajakirjandusest teada, millise "brutselloosiga" tegelikult tegemist oli.
Kui ma 1990 palusin ühes Tallinna polikliinikus analüüsi korrata, sest tõeline brutselloos jätab verre jälje kogu eluks, läks minu analüüs … lihtsalt kaduma. Kui tõsiselt ja kiivalt ikka valvati seda kurja saladust, et nii kauge aja ja maa taha ulatati kätt vahele panema!

Sooviksin väga, et Andrei Sahharovi kui repressiooniohvri nime nimetamise kõrvale jõuaks kord Musta raamatusse ka peatükk radiatsioonigenotsiidist kui üks osa tema elutööst.
Sooviksin väga, et sellele probleemile pööraks tõsist tähelepanu hr president Lennart Meri juures töötav rahvusvaheline genotsiidi uuriv komisjon.
Sooviksin väga, et toimuks rahvusvaheline konverents, kus kommunism saaks hukka mõistetud kõigi oma kuritegude eest.

Lõpp

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)