Mida lugejad arvasid 4-päevase töönädala kohta

Autorina on mul siiralt heameel, et 4-päevase töönädala idee nii elavat vastukaja leidis. Püüan mulle esitatud küsimustele ja ettepanekutele vastata.

Esiteks.

Lugejad ei saa aru, et kui meil juba täna on tööpuudus suur, kust siis leitakse töökohad nendele 63-70aastastele, kes peaksid tööturule tagasi pöörduma?

Vastan! Kui minnakse üle 4-päevasele töönädalale, siis tuleb sama teenuse osutamiseks sama aja jooksul võtta tööle viiendiku võrra rohkem inimesi, seega peaks tekkima 20% täiendavaid töökohti. Näiteks kui 5-päevase töönädala korral paneb ühe palkmaja kokku 10 meest, siis 4-päevase töönädala korral on selleks vaja 12 meest. See eeldab muidugi tugevate ametiühingute ja tasemel tööinspektsiooni olemasolu, kes ei lubaks ületundide tegemist.

Teiseks.

Kas 4-päevase töönädala korral langeb ka palk viiendiku võrra?

Kindlasti mitte. Kui pensionile lähevad inimesed 70-aastaselt, siis väheneb pensionäride hulk ja seega ka rahalised vahendid, mis on vajalikud pensionide maksmiseks. Seega on vaja ka riigieelarvesse koguda vähem vahendeid ja saab langetada tulumaksu määra, mis jääb siis töötajale kätte. Kui seoses üleminekuga 4-päevasele töönädalale väheneb töötute hulk, millest oli juttu eespool, vähenevad ka kulutused töötutele kompensatsiooni maksmiseks, millega seoses on sedagi maksu vaja vähem koguda. Inimesed vanuses 63-70 lähevad tööle, hakkavad samuti tulumaksu maksma ja muutuvad maksuraha tarbijatest maksumaksjateks.

Kolmandaks.

Täna oleme olukorras, kus on tekkinud lõhe töötajate ja töötavate pensionäride vahel. Nimelt saab töötava pensionäriga sama tööd tegev mittepensionärist töötaja praktiliselt vähem palka, sest pensionär saab lisaks palgale ka pensioni, mille teenib talle välja kolleeg, kes pensioni ei saa. Selge on see, et selline töötav pensionär ei toeta ka tavatöötajat tema palganõudmistes, sest tema palk pluss pension ületab tavatöötaja palga isegi siis, kui tavatöötaja palgatõusu nõudmised rahuldataks. Pensioni maksmise tegelik mõte on ju kindlustada pensionieas olevale ja aktiivselt tööturult eemaldunud inimesele igakuised elatusvahendid. Pension ei ole mõeldud palgalisana. Kui pensioniealine inimene töötab, siis lisasissetulekut pensioni näol ei peaks talle maksma ajal, mil ta töötab.

Neljandaks.

Kindlasti on 4-päevasel töönädalal ka regionaalpoliitiline mõte. Siis on mõttekas kolmeks päevaks näiteks Soomest või Tallinnast koju sõita, saab kodus mingeid töid teha ja perega olla, kahe puhkepäeva korral jääb vaba aeg lühikeseks. Seega võib käia kodust eemal tööl. ilma et perekond peaks elukohta vahetama ning elu maal ja terves Eestis ei lakka. Samuti on paremate aegade saabudes või välismaal olude halvenedes olemas koht, kuhu tagasi pöörduda.

Küllap on pensionile mineku ea viimine 70. eluaastani ebameeldiv, aga kuna tänane pension ei võimalda normaalset äraelamist, siis rahuliku ja kindlustatud pensionipõlve nautimise asemel on pensionärid pahatihti sunnitud ka täna edasi töötama. Nagu kurjad keeled räägivad, on oht, et varsti ei suuda riik enam pensioni maksta. See aga tähendab, et inimesed peavad eluajal kindlustama ennast ise ja selleks rahalisi vahendeid n-ö kõrvale panema.

Paraku võibki olla tänane reaalsus see, et pensioniiga tõuseb nagunii. Olgu siis selle kompensatsiooniks vähemalt lühem töönädal ja pikem puhkepaus.

Nagu juba öeldud, olen tänulik iga arvamuse eest, mis diskussiooni edasi viib ning aitab meil tekkinud tööjõu- ja majandusolukorras lahendust leida.

AAVO VÄÄN

[esiletõste] AAVO VÄÄN: „Täna oleme olukorras, kus on tekkinud lõhe töötajate ja töötavate pensionäride vahel. Nimelt saab töötava pensionäriga sama tööd tegev mittepensionärist töötaja praktiliselt vähem palka, sest pensionär saab lisaks palgale ka pensioni, mille teenib talle välja kolleeg, kes pensioni ei saa."

Jaga |