Lõpetame Prantsusmaa peksmise

TOOMAS ALATALU,      28. mai 2003


Nagu teada, julges Pariis veel mullu end vastandada USA jõupoliitikale Lähis- ja Kesk-Idas. Jänkid jäid küll oma kavadele kindlaks, ent sedamööda, kuidas ilmnes nende loodetust väiksem edukus, algas ka Prantsusmaa kritiseerimine, mis muudeti peatselt ülemaailmseks kampaaniaks. Isegi Eesti tsensuurialdis ajakirjandus on avaldanud mitu ameeriklaste pahameeleavaldust prantslaste ja kõigi teiste vastu, kes ei toeta piisavalt USA poliitikat Iraagis.

Viimaseks ilmutiseks osutus Newsweeki toimetaja Rich Thomase kirjatöö 17. mai Postimehes, mille eestlaste kohta käivad hinnangud on paraku klassikaline näide sellest, kuidas teinekord isegi esindustrükistes määritakse teistele rahvastel kaela oma ettekujutusi ja fantaasiaid neist. Professor Rein Taagepera juba püüdis oma USA kaasmaalasele selgitada eestlaste tegelikke arvamusi, ent millegipärast kordas temagi ameeriklaste arutut süüdistust, nagu poleks Prantsusmaa tuhande aasta jooksul teinud midagi Balti riikide heaks.

Ajakirjanduse mälu sai otsa

Õigupoolest tuleks öelda, et ring on täis, sest juba jaanuaris leidus Eestis nii ajakirjanikke kui poliitikuid, kes oma USA ametivendade eeskujul hakkasid Prantsusmaad ja tema poliitikat nahutama. Mõistagi võis aru saada neist kirjutajatest, kes said parasjagu ühe või teise riigi stipendiumi teadustööde kirjutamiseks. Teistest kirjutajatest jäi aga mulje, et järsku sai neil mälu otsa või siis oli 10-13 aastat tagasi toimunu meelde jäänud n-ö tagurpidi sündmusena.
Sestap on lausa hädavajalik meenutada meie taasiseseisvuse algaastail toimunut. Alustaks sellest, et just tänu Prantsusmaa president Mitterrandile pääsesid Eesti, Läti ja Leedu välisministrid 1990. a novembris Pariisi tippkohtumisele. Tõsi, Gorbatshovi ja teiste lääneriikide survel muutis Prantsuse valitsus oma hoiakut ja baltlastel tuli saali asemel rahulduda rõduga, ent tänu sellele teati nende kohalekutsumisest veelgi rohkem.

Prantsusmaa seisis Balti riikide eest

Pärast iseseisvumist oli just Prantsusmaa see, kes veenis teisi Euroopa Ühenduse liikmesmaid tunnustama Balti riikide iseseisvust ja tegi eeskuju andes seda esimesena. 30. augustil 1991 oli Tallinnas Prantsuse välisminister Roland Dumas' - esimene meid külastanud suurriigi välisminister. Mais 1992 oli Tallinnas esimese suurriigi riigipeana Francois Mitterrand, kes pealegi ei kiirustanud siit lahkuma (kui meenutada teiste tegelaste paaritunniseid visiite Eestisse), vaid isegi veetis öö Tallinnas. Catherine Lalumiere' isikus toetas Prantsusmaa meid aktiivselt Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees ja tasuks meenutada, et ENPA 1992-93. a resolutsioonid olukorrast Eestis ei erinenud paljus pärast 1997. a vastuvõetuist. President Meri visiidi ajal Prantsusmaale jaanuaris 1993 kirjutati alla kahe maa hea läbisaamise, koostöö ja sõpruse lepingule - jällegi meie seisukohalt esimene taoline leping suurriikidega.
Sestap võib väita, et 1990-93 oli just Prantsusmaa üks peamisi ja kindlamaid Balti riikide toetajaid. Järgmisel aastal oskasid baltlased ise rikkuda oma head suhted Pariisiga. Osalt oli see seotud panustamisega teistele riikidele - algas aktiivne edasiminek suhetes Inglismaaga, USAga ja Saksamaaga, ent minu veendumuse kohaselt polnud toona tehtust kõik põhjendatud. Nii mõnigi tehtud otsus piiras liialt Eesti võimalusi rahvusvahelisel areenil.
Tegelikult oli Prantsusmaa huvi Ida-Euroopa, k.a Baltikumi vastu ammune. 1920-23 oli Prantsusmaa füüsiliselt kohal Baltikumis (Klaipeda) ja 1920-34 tegutses ta aktiivselt regionaalse julgeolekusüsteemi loomisega Ida-Euroopas. Sestap võiks küsida ka nii - mida tegid samal ajal Balti piirkonna heaks mõned teised riigid? Rääkimata juba sellest, et mõne riigi 63-aastases poliitikas Balti riikide suhtes on ju ka augud ja paraku just ebasobival ajal. Mis teha - väikeriikide ajalugu kirjutatakse tihti teiste poolt. Loodaks siiski sellele, et käes on aeg, kus ühe abistaja meeleheaks ei pea teisi abistajaid maha salgama.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)