![]() Ajalugu kordubTOOMAS VITSUT, 30. oktoober 20131992. aasta üldvalimistel pääses Toompeale jõud, kes alles võimule tõustes enesele teadvustas, kuhu ta õieti on jõudnud. Nii ei osatud ka süllekukkunud võimuga midagi head peale hakata, ning see periood läks Eesti ajalukku kui lammutamise ja ärastamise aeg. Lõpuks ei pidanudki Isamaa üle paari aasta võimul vastu, ehkki toonane president seda parteid kõikvõimalikul moel turgutas. Lõpetati rohkete skandaalidega ja valetaja-kuulsusega.
1999. aasta valimisteks oli see erakond läbi teinud moondumisi ja liitumisi ning tal õnnestus jälle võim võtta, aga siiski vaid tänu sellele, et president valimiste tegelikku võitjat eiras. Seetõttu moodustaski Keskerakonna asemel valitsuse Isamaaliit, aga seegi võimulolek jäi tal lühiajaliseks. Kiire lõpu tõi jälle vassimine-valetamine, aga ennekõike tulistamisskandaal kui üks häbiväärsemaid Eesti poliitikutega seotud seiku. Nüüdseks on kaks selle skandaali osalist rohkem või vähem teistel jahimaadel, aga üks neist on just poliitikasse tunginud. 2003. aastal algas seninägematult küünilise poliitika ajastu. Komeedina sööstsid poliitikataevasse „äraostmatud", kes lubasid, et „murrame läbi". Ilmselt lendasid aga maast liiga kõrgele ja läbimurdest saigi vaid sabatähelend, mis lõppes samuti kui eelkäijal. Võimuga ei osatud peale susserdamise midagi teha, ja juba aasta hiljem oli kaubamärgi Res Publica populaarsus madalam kui muru. Lõpuks püüti erakonna riismeid jälle läbi ühinemiste päästa, ning ainsana pakkus varjualust seesama kuulsusetu eelkäija - Isamaa. Kuid suurt kasu polnud, sest vallandus võimuvõitlus ühendpartei IRL sees. Äsjased valimised tegid lõhe eriti nähtavaks - nii linnapeakandidaatide esitamisel mitmes suuremas linnas kui ka koalitsioonikõneluste aegu. Tartus läks sisemine rivaalitsemine maksma ka võimulesaamise. Et aga IRL-i jaoks olid need valimised samasugune avantüür nagu eelkäijatel 1992. või 2003. aastal, sellest andsid märku nii kasutatud retoorika kui ka muud võimuletõusmiseks kasutatud abivahendid. Tooksin ühe näite valimiseelsest intervjuust. Kui ajakirjanik küsis IRL-i esikandidaadilt, miks ta tahab linnapeaks saada, vastas too: „Ma tahan Tallinna kursi uuesti õigele rajale viia. Vähemalt samale rajale, kus Eesti üldiselt minu meelest liigub." Ajakirjanik palus täpsustada, mida täpsemalt on kavas ette võtta („Teie kampaania sõnum on sisuliselt see, et tahate linna juhtida teistmoodi kui Edgar Savisaar. Kuidas teistmoodi?"), aga sai kogeleva ja täiesti segase vastuse. See on väärt täpset edasiandmist: „(Paus.) No tegelikult kampaania ju ei ütle seda. Mitte ilmtingimata teistmoodi, kuid Savisaar teeb selliseid (otsib sõnu) kommunaalasju, mis on pinnapealselt ju linnas enam-vähem... Aga teistmoodi ... Ütleme, et kogu Tallinna väärtussüsteem on minu meelest täiesti paigast ära. (Paus.) Kui Eesti liigub lääne suunas, jagades euroopalikke demokraatlikke väärtusi, siis Tallinna puhul ei ole sugugi selge, mis väärtusi Tallinn jagab..." Mida me vastusest teada saime? Ainult seda, et sel mehel pole vähimatki aimu reaalsusest, milles elab valdav osa riigi elanikest, kes ei ole rahul ei iseenda toimetuleku ega tulevikuväljavaadetega, aga ennekõike riigijuhtide stagneerumisega ja nende tegevusetuse tõttu sihitult triiviva Eesti riigiga. Selle mehe nime ei näe ma põhjust kasutada, sest meedia on teda niigi teenimatult palju esile toonud. Seda enam, et komeedid tekitavad reeglina vaid asjatuid lootusi ja siis kustuvad kiiresti. Seda tahtsingi näidata tagasivaatega lähiajalukku. Ja siia kõrvale asetub paralleelselt ka teine tuntav liin - kuna Keskerakonda pole n-ö välispidiselt lastud võimule ei 1999. ega 2003. aastal, mil ta Riigikogu valimised võitis, ega võetud meid ka koalitsiooni 2007. ega 2011. aastal, siis pole me saanud riigis tõestada sedasama, mida me oleme teinud Tallinnas, kus valija usaldus on meie päralt. Et mitte jääda ühekülgseks, lisan objektiivsuse huvides, et kohalikel valimistel on ainuüksi Tallinnas usaldatud võim ühe ja sama erakonna kätte neljandat korda järjest. See ei saa olla juhuslik valik. Ja et mitte jääda ainult minevikku vaatama, siis mõelgem kohe, kuidas jõuda ka nende inimesteni, kes võiksid samuti olla Keskerakonna püsivalijad. Senised kahtlejad on järgmiste valimiste suurim reserv. Lõpetuseks üks tulevikku suunatud lubadus: järgmised neli aastat teeme jälle tublisti tööd, et valijatel poleks vaja end lasta virvatuledel eksitada. KESKMÕTE: Ainuüksi Tallinnas on võim usaldatud ühe ja sama erakonna kätte neljandat korda järjest. See ei saa olla juhuslik valik. TOOMAS VITSUT, Tallinna linnavolikogu esimees Viimati muudetud: 30.10.2013
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |