Nädala juubilar HARRY MÄNNIL 95

1990. aasta mai alguses sai Venetsueela suurettevõtja Harry Männil ootamatult kirja Eesti peaministrilt Edgar Savisaarelt. Savisaar kutsus teda osa võtma 16. mail Tallinnas algavast majandusnõunike grupi kokkutulekust.

 Kuigi kutse oli ahvatlev, oli aeg selleks enam kui sobimatu. Kalendris olid ärikohtumised Prantsusmaal, lisaks kavatses Männil 17. mail tähistada Pariisi ühes nooblimas restoranis Tour d’ Argant oma 70. sünnipäeva.

 Pärast põgenemist 1943. aasta jõululaupäeval polnud ta 47 aastat oma jalga sünnimaale tõstnud. Esimest korda oli käinud Tallinnas paar kuud enne kutse saamist, märtsis.

„Kuigi Eesti oli veel kommunistliku režiimi all, jätsid kõik tippjuhid, kellega ma seekord kohtusin, mulle sügava mulje kui rahvuslased ja patrioodid,“ jutustas mulle omal ajal poliitilises politseis kommuniste jahtinud mees.

„Kerge üllatusega avastasin, et keegi neist ei mõtle nagu sovjeet ja et neil oli täielikult demokraatlik maailmavaade. Kellelgi neist ei näinud olevat kõige väiksematki kahtlust, et liigume Eesti iseseisvuse suunas. See tähelepanek andis mulle arusaamise, et üleminek ühest süsteemist teise, kui see tuleb, ei saa olema raske.“

Harry jõudis Tallinna teistest päev hiljem – 18. mail 1990.

 Lennujaamas ootas teda valitsuse auto. Paraku ei viinud see Harryt nõunike kogu istungile, vaid hoopis Kadriorgu Arnold Rüütli juurde. Rüütel andis talle põhjaliku ülevaate Eesti olukorrast. Seejärel kihutas auto Keila-Joale õhtusöögile.

 „Keila-Joa residentsis kohtusin ma esimest korda Edgar Savisaarega,“ jutustab Harry. „Pärast õhtusöögi lõppu viis keegi mu Savisaare juurde. Ilma pikema sissejuhatuseta ütles Savisaar, et grupi mõte on luua Ad Honorem kogu, kes tooks meile teadmisi ja tegeleks ekspertiisiga. Tema arvates on majandusnõunike gruppi vaja, selleks et öelda, mida on Eestil hädasti ja kiiresti tarvis. Samas ütles Savisaar, et on juba otsustatud, et mind valitakse majandusnõustajate kogu presidendiks.

 See on välistatud, ütlesin kohe.

Esiteks, vastupidiselt enamikule teistest, kellest osa on juba erus või pole seotud igapäevase aktiivse tööga, on mul terav ajaline probleem. Venetsueela majanduse langemise taustal olen mina murranguperioodis seotud firma siseprobleemidega.

 Teiseks, väliseestlasena tunnen ma kõige vähem Eesti olukorda, kuna viimase 47 aasta jooksul pole mul olnud mingeid kontakte selle maaga. Minu arvates oleks loogilisem, kui presidendiks saab inimene, kes on Eestiga rohkem seotud, näiteks keegi Rootsist.

 Ja kolmandaks, Caracas jääb Tallinnast 10 000 km kaugusele, kaks korda ümber istudes võtab siia jõudmine 14–15 tundi. Samal ajal Rootsist jõuab Tallinna vaid poolteise tunniga. Isegi Põhja-Ameerikast jõuab siia palju kiiremini!

 Ent Savisaar ei tahtnud minu argumentidest aru saada ja ütles väga lühidalt: „Teid läheb praegu vaja. Mida teie oma elus olete saavutanud, sellel on kahtlemata tegemist teie päritolu ja kasvatusega, mida te saite Eestist. Seega peab olema teil üks tänuvõlg Eesti ees. Praegu vajab Eesti teie abi. On täiesti vastuvõtmatu, kui te selle koha tagasi lükkate.”

„Ma vajan aega,“ laususin Savisaarele.

 „Väga hea, ma annan teile viis minutit.“

 Ma võtsin selle koha vastu.“

Tõsi, otsuse langetamisele aitas kaasa Keila-Joa rannal toimunud jalutuskäik Männili vana sõbra Vaino Väljasega.

„Tagantjärele mõteldes – võimalik, et ma oleksin pidanud jääma oma seisukohale kindlaks.

Minule tekitas 25 primadonna tegevuse koordineerimine palju peavalu, raskusi ja loomulikult pettumusi.

Kokkuvõttes oli see töö ääretult positiivne. Me ei tegutsenud mitte grupina, vaid enamasti individuaalselt. Kõik tõid oma spetsiifilisi teadmisi, olgu siis väliskaubanduses, börsi loomisel, energeetikas, erastamise või maksustamise küsimustes.

Kõige tähtsam – ja seda võib lugeda Edgar Savisaare tõeliselt briljantseks ideeks –, et Eesti sai endale otsekohe 25 kõrge staaži ja kvaliteedi ja erakorraliste suhetega suursaadikut, kes igal pool hakkasid tööle Eesti iseseisvuse propageerimise heaks.

Mida võib üks riik veel tahta, kui tal on veerandsada suursaadikut, kellele ei pea sentigi palka maksma! Kõik oma sõidukulud maksis igaüks meist oma taskust kinni.

Sellist esindust pole Eestil enam kunagi võimalik saada. See on parim diil, mida Savisaar võis teha. Kõik me lasime ennast patriotismi sildi all „ekspluateerida“.“

Harryl oli toona maailma poliitilist ja majanduseliiti ühendava World Forumi liikmena juurdepääs USA endisele presidendile Gerald Fordile, Saksa kantslerile Helmuth Schmidtile, lord Callaghanile, Prantsuse presidendile Valerie Giscard d’Estagn’ile, kindral Scowcroftile, Richard Cheneyle ja paljudele teistele.

Samamoodi tegutsesid kõik teised nõukogu liikmed. Kõik kogusse kuuluvad liikmed olid oma riigi väljapaistavad ja hästi informeeritud tegelased, kellel oli palju mõjukaid sõpru, kaasa arvatud erinevate riikide poliitilised liidrid.

„Eesti võitis seeläbi palju sümpaatiat ja muutus rahvusvaheliselt kindlasti palju suuremaks huvipunktiks kui teised Balti riigid. Eesti meenus paljudele nendelegi, kes olid seesuguse riigi vahepeal juba ära unustada jõudnud.

Poliitiliselt eriti tähtis oli, et peaministri algatus andis alles kujunevale Eesti riigile üleöö kõigis tähtsamates suurriikides mitteametliku diplomaatilis-majandusesinduse,“ on Harry tunnistanud.

Nõunike kogu teine tähtis ülesanne oli otsida seadusi, mida Eestis oleks mõistlik üle võtta.

„Kui sellist dokumentaalset materjali oleks Eesti üritanud tollal saada läbi ametlike diplomaatiliste kanalite, oleks see juba puht bürokraatlikel põhjustel liiga palju aega võtnud. 1990. ja 1991. aastal aga aega polnud, kõigega oli kiire. Rahareform, tolli- ja maksuseadused, erastamisseadusandlus, juriidilised reformid jne jne – kõigis neis oli meie nõukogu panus suur.“

Ühtekokku lendas Harry Männil kahe aasta jooksul Lõuna-Ameerikast Tallinna 14 korda. Iga visiit kestis vähemasti nädala.

Kogu tegutses ka peaminister Tiit Vähi ajal. Uus peaminister Mart Laar väärikat seltskonda enam kokku ei kutsunud.

Tõsi, osal auväärt nõunikest oli aja jooksul tekkinud tõsine huvide konflikt. Ühelt poolt valitsusele nõu andes vaatasid nad samas ahnelt ringi, millist magusat riigiettevõtet endale tasku pista. Nõunike kogu presidendile endale oli see absoluutselt vastuvõetamatu.

PEETER ERNITS

PS toimetuselt: Harry Männil lahkus elavate seast 11. jaanuaril 2010 San Josés. 

Eraarhiivipilt on tehtud Maalehe toimetuses 2005. aastal.

Jaga |