Vajame uut loomeliitude ühispleenumit

Vaata kuidas vaatad, aga kunagised murekohad on täna kõik alles ja annavad tunda palju valusamini. Olgu selleks siis bürokraatia või käsumajandus. Kas keegi oskab seletada, et Brüsselist tulevad käsud või bürokraatia on inimkonnale kasulikumad, kui olid seda Moskvast tulnud.?

Täna püütakse meile selgeks teha, et nüüd oleme vabad. Ühest liidust saime tulema ja kohe kiirustasid meie poliitikud arvatavasti veel ohtlikumasse liitu. Kas ja kui palju tunnetab tavaline tööinimene, et täna oleme paremas liidus?

Räägime nüüdsest suurest vabadusest. Piiri ületamiseks erilisi juriidilisi takistusi ei tehta. Aga majandusliku külje pealt on olukord isegi halvem. Kui sul ikka raha pole, siis ei ole ka reisimisvõimalust. Kahju neist kaasmaalastest, kes on tühja taskuga maailma rändama läinud. Kas tänasel valitsusel on täpseid arve selle kohta, kui palju kunagisi eestimaalasi on sattunud välismaal vangi või peavad end prostitutsioonist elatama?

Palju räägitakse ka sõnavabadusest. Teoreetiliselt oleks see nagu olemas, kuid praktikas kasutada ei saa. Poliitilis-isamaaliselt kasvatavaid koosolekuid, kus tavainimene saaks oma mõtted välja öelda, ei toimu. Kõrgemad ametnikud ja poliitikud ei julge tulla maarahvaga kohtuma, et ära kuulata meie muresid ja ettepanekuid. Samuti pole ka ajakirjanduses võimalik sõna võtta. Minu väikseid kirjapanekuid on senini avaldatud ainult „Kesknädalas" ja „Videvikus". Paljudel puhkudel on anonüümsed kommenteerijad hakanud mind süüdistama Moskva punavõimu õigustamises ja tagasiootamises.

Päris mitmed on püüdnud mulle selgitada, et pensionär võib Eestis ilma igasuguse kartuseta oma mõtted välja öelda. Kas on ikka nii? Näiteks ütleb pensionär täna välja arvamuse vallavanema kohta, kui see on hakkama saanud mingi vähetähtsa eksimusega, aga homme saadab vallavanem konstaabli selle pere õuele ja pensionärist peremehele tehakse trahviprotokoll koerapidamiseeskirja rikkumise kohta.

Võrreldes 25 aasta taguse ajaga on juurde tulnud väga palju murekohti, mis lõpuks võivad kaotada eestlaste soo siit Läänemere kaldalt:

* Rahvuslik majandus on peaaegu kadunud. Kui kuskil veel midagi toimub, siis valitseb seal välismaine kapital. Ja samal ajal imestame, miks on meil selline suur tööpuudus. Väliskapital ei tule meid abistama, vaid loodab meie pealt teenida suurt kasumit.

* Eestil pole isegi enam mitte ühtki kommertspanka, võõrpangad aga viivad Eestis teenitud kasumi maksuvabalt välja.

* Mõistusevastaselt suured palgad on määratud riigifirmade ja paljude ametkondade juhtidele. Kõige suurema palga peaks saama peaminister - tema ju vastutab kogu riigi käekäigu eest. Millisel moel vastutab minister või peaminister mingist suurest eksimusest tekitatud kahjude eest?

* Eesti rahvaarv kahaneb kiirelt - sündivus väheneb ja välismaale lahkumine suureneb kasvava kiirusega. Need mõned sammud, mida ongi tehtud iibe suurendamise nimel, on kõik osutunud populistlikuks valimiseelseks sõnavahuks. Kui rahval puudub elementaarne kindlustunne tuleviku suhtes, siis sellised lollitavad jutud ei pane eesti naisi rohkem sünnitama.

* Kodutute hulk linnades on vist kokku lugemata. Eesti meedia peaks hakkama samapalju lugusid avaldama kodututest inimestest ja tühja kõhtu kannatavatest lastest, kui senini on kirjutatud südamlikke lugusid kodututest kassidest ja koertest.

* Supiköögid ja toiduabi jagamine vaestele 21. sajandi teise kümnendi algul ei tohiks au teha ühelegi Euroopa riigile. Miks meie Andrus Ansip ikka kiidab tänast olukorda?

* Minu arvates on alkoholism, narkootikumid, mängupõrgud ja prostitutsioon praegu palju ohtlikumal tasemel kui 25 aastat tagasi. Globaalne rahavõim aga karistamatult üha enam populariseerib nende pahede suurenemist.

* Kas keegi meie rahavõimu agitaatoritest suudaks selgeks teha 24. veebruari balli vajalikkust? Rahva enamus näeb seda, et väike seltskond oma edevuse huvides raiskab karistamult meie ühist rahvalikku rikkust.

* 1944.a. suvel-sügisel liikusid paadid-laevad vägivalla eest põgenejatega üle Läänemere Rootsi poole. Kes jõudis hingega randa, sellele Rootsi riik korraldas elementaarse elamise. Tänapäeval jätkub samamoodi põgenemine. 38 vietnamlast jõudis üle piiri Võrumaale. Nende põgenemise korraldamise pealt teenisid tänased inimestega kauplejad korraliku kasumi. Globaalse rahavõimu ülekohtu eest põgenenud saadeti tagasi kodumaale. Kas meie riik ei võiks vastu võtta samapalju globaalse rahavõimu ülekohtu eest põgenejaid, kui Rootsi riik kunagi võttis Eestist vastu punavõimu eest põgenejaid?

Tänase elu valupunkte on palju rohkem, kui siin sai kirja pandud. Seepärast vajame kindlasti järjekordset loomeliitude pleenumit, et läbi arutada meie elu murekohad ja teha valitsejatele ettepanekud kurvast ja peaaegu lootusetust olukorrast pääsemiseks. Algatus „Harta-12" oli väga vajalik. Rahvakogu on aga vist juba suunatud sellisele kursile, et seeläbi lihtsalt vähendada rahva hulgas valitsevat pinget - lasta välja osa rõhku, mis kunagi võib tuua rahvahulgad tänavatele.

Kardan seda, et see meie Rahvakogu muutub suureks jututoaks, kus sõnavaht koosneb ainult tagajärgede arutamisest. Et võiks loota olukorra paranemisele, on vaja kõigepealt välja tuua põhjused, mille tagajärjeks on tänane kurb ja lootusetu olukord. Kui tänased valitsejad hakkavad tunnistama tekkinud põhjuseid, alles siis võib Eesti inimene hakkama lootma seda, et meie olukord hakkab paranema. Nad peavad hakkama tunnistama, et valitsuse ja rahva vahele on tekkinud suur lõhe, mis suureneb iga päevaga. Et lõpetada senine usalduskriis, peab selle lahendamine algama meie valitsusest.

Kui suudetaks loomeliitude ühispleenum läbi viia sellisel tasemel, nagu see toimus 25 aastat tagasi, oleks see suur samm eesti rahva ja kultuuri päästmiseks.

MANIVALD MÜÜRIPEAL, pensionär Varblast, Pärnumaa

Jaga |