Jätke tubli eesti mees rahule!

Meenub NSV Liidu I suvespartakiaad 1956. aastal. Kavas oli jalgratturite mitmepäevasõit Moskva–Kiiev–Minsk–Moskva, mis lõppes spartakiaadi avamisega Luzhniki staadionil. Kuna velotuurist osavõtjad olid esimesed, kes spartakiaadile läksid, pöörati neile suurt tähelepanu. Green saatis meid  teele südamlike sõnadega, see mõjus väga isalikult. Meil endilgi oli ülev meeleolu. Saime ju selga nõelasilmast tulnud  paraadülikonnad: valge kuub, taevasinised püksid ja hästi tumedad, peaaegu mustad kingad. Need on ju Eesti Vabariigi trikoloorivärvid!

Võib öelda, et tollasel Greenil jätkus südamesopis ruumi eesti sümboolikale.

Mina kui vabadussõdalase August Karro poeg mõtlesin salamisi: kuidas Green julges nii eestlaslikult tegutseda?! Tõele au andes, isegi kartsin Greeni edasise saatuse pärast – "kommunismiehitamise" ajal otsiti ja nähti kas või sõnniku alt välja kraapides lojaalsusevastasusi.

Lootsime velotuurilt Eestile vabariikide arvestuses 6.–7. kohta, tõime aga meeskondlikus arvestuses viienda koha. Isiklikult võitsin mitu vahefinishit ja täitsin meistersportlasenormi.

Arnold Greenil oli väga hea meel. Iga meeskonnaliige esitati ?lemnõukogu Presiidiumi aukirja ja rahalise preemia saamiseks. Meile välja antud riiklik spordivarustus "kanti maha" ja kuulutati eraomandiks. See teguviis oli tolle aja kohta midagi kummalist. Tavaliselt läks juba kulunud spordivarustus komisjoni silme all tuleroaks või akteeriti maha.

Astun välja Arnold Greeni kaitseks. Ja mõistan hukka juba halenaljakaks läinud poliitika, mis valab seda tublit inimest sopaga üle. Jätke rahule 88-aastane mees, keda tunneme kui üht suuremat olümpiaentusiasti kogu Eesti riigis.

HELDUR KARRO, Elva

Jaga |