Eesti meeste mälestust ei tohi jalge alla tallata

Lembit Tepp,      04. oktoober 2006


Vaidlus selle üle, kas Tõnismäel asuv Nõukogude sõjamehevormi kandev pronkssõdur tohib leinavana edasi seista või tuleb tal sealt lahkuda, vajab lõpuks inimlikult arukat otsust.
Enamikule eestlastele ei sümboliseeri see kuju fashismi üle saavutatud võitu ega Tallinna „vabastamist". Nemad nagu minagi on alati pidanud seda memoriaali 1941. aasta suvel ja 1944. aasta lõpukuudel Nõukogude relvajõududesse sundkorras mobiliseerituna hukkunud eesti meeste mälestusmärgiks. Pronkssõdur kehastab ka neid Eesti Vabariigi rahvaväelasi, kes seoses Eesti annekteerimisega NSV Liitu arvati Nõukogude tegevarmeesse ja said 1941. aastal surma lahinguis Saksa vägede vastu Leningradi suunal.
Selle memoriaali juures viibides meenuvad mulle need lähedased inimesed, kes kaotasid elu 1941. aasta suvel Punaarmeesse mobiliseerituna. Mobilisatsioonist kõrvalehoidmine oli seotud suure riskiga. Mäletan, et ühe talupere pojad ei läinud mobilisatsioonipunkti, vaid varjusid. Kohale tulid hävituspataljoni mehed ja põletasid talu maha. Võib-olla oleks peregi tapetud, kui oleks kätte saadud.
1941. aasta suvel mobiliseeriti Punaarmeesse minu isa vend ja ema õemees. Väikesed lapsed jäid isa ootama, kuid kumbki ei tulnud tagasi. Onu on maetud Tsheljabinski oblastis Tshabarkuli jaama lähedale, tädimees aga puhkab Kuramaal mingis vennashauas. 1944. aasta lõpul mobiliseeriti Punaarmeesse naabertalu noor peremees. Temagi langes Kuramaa lahingus; noor naine väikese lapsega jäi talupidamismuredega üksi.
Nende inimeste mälestust austades ei pea ma õigeks Tõnismäel oleva mälestusmärgi hävitamist ega kuhugi teisaldamist. Las ta olla seal rahva silme all meenutamaks hukkunud eestlasi! Ainult et juurdekuuluv butafooria tuleb kõrvaldada ja paigaldada teabetahvlid, mis näitaksid, et mälestusmärk on püstitatud Teises maailmasõjas Nõukogude poolel hukkunud eesti meestele ning kus ja kui palju neid hukkus. NSV Liidus olid need andmed salastatud. Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse ülema Lev Mehlise 1941. a. 10. juuli direktiivi alusel saadeti enamik Eestist mobiliseeritud 33.000–35.000 mehest Gulagi süsteemi kuulunud tööpataljonilaagritesse, kus neist hukkus 12.000–13.000. Nende matusepaigad on kõik tähistamata, enamikus ka teadmata.
Kui Tõnismäele on kedagi maetud, tuleks need ümber matta surnuaeda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)