Miks te siis edasi ei võidelnud oma rahva eest?

Eellugu

Mullu suvel pöördusid Läti sõbrad minu poole ettepanekuga koostada ülevaade Eesti rahvastikupoliitilistest kogemustest. Nad soovisid neid kasutada kahaneva elanikkonnaga Lätis sündimuse vähenemise peatamiseks. Eestil on õnnestunud naabrite ees jätta mulje demograafilisest edust. Nõustusin - kas siis kergemeelsusest või edevusest.

Ettekande pidasin Läti Seimi demograafiakomisjoni konverentsil 31. jaanuaril. See on avaldatud Seimi veebilehel läti keeles. Ta on saadaval ka veebilehes Estonian World Review inglise keeles. Ettekandes tuli vältida õpetussõnu, et tehke nüüd nii ja ärge tehke nii. Püüdsin kõnelda üksnes sellest, mis on Eestis toimunud; kas on kasutatud teadlikku rahvastikupoliitikat; ja mis sellest on välja tulnud. Kasutasin Eesti Statistika andmebaase, seega toetun enamasti riiklikule statistikale. Sellele Läti ettekandele tuginen ka siin.

Rahvaarv

Vabadussõja järel oli rahvaarv 1 miljon 60 tuhat. Eestlaste osa selles oli ümmarguselt 90%, seega eestlaste arv oli peaaegu 1 miljon. Iseseisvuse lõpuks kasvas rahvaarv 1 miljonile 130 tuhandele.

Kust tuleb 70 tuhat juurdekasvu? Rahvaarvu suurendasid 35-37 tuhat optanti Venemaalt. Maareformiga loodi juurde 50 tuhat talundit, nendesse sündis palju lapsi. Tõusis keskmine eluiga.

Sündimus oli Wabariigi algusaastatel üsna kõrge - 22 tuhat aastas (võrdluseks tänane - alla 14 tuhande), aga see hakkas aeglaselt alanema ja iseseisvusaja lõpuks oli 18 500. Iive ja sündimus tunnistati probleemiks 1930-ndate alguses. Ohu eest hoiatas tolleaegne akadeemiline eliit - Ado Lüüs, Juhan Vilms, Helmi Mäelo, Hans Madissoon, Aleksander Rammul ja tema õpilane Mihkel Kask, Juhan Aul jt.

Teen kõrvalepõike seoses Mihkel Kasega. Mäletan jutuajamist temaga, kus ta rääkis, kuidas ta laagriarstina Siberis tahtis aidata oma suguvenda ja sokutas selle kööki leivalõikajaks. Ta oli meest hoiatanud, et süüa tohib algul väga vähe. Siiski mees ei suutnud end suures näljatundes tagasi hoida, ja see oli tema kurb lõpp.

Aga kus on tänane akadeemiline eliit? Vastus - teevad projekte. Kus on meie kuulus rahvusülikool? Ei sobi tema kohta halvasti öelda, sest kasutame konverentsiks rahvusülikooli aulat.

Rahvastikupoliitika

Eliidi eestvedamisel kutsuti kokku rahvusliku kasvatuse kongress 1935. aastal. Sellega võiksime tinglikult dateerida Eesti rahvastikupoliitika alguse. Kongressil kutsus riigivanem Konstantin Päts meie haritud jõude, eriti arstiteadlasi, rahvusliku ja riikliku hädaohu vastu võitlema.

Järgnevatel aastatel võeti kasutusele hulk meetmeid, näiteks vallalistel tõsteti tulumaksu 10%-lt 25-le. Peaminister Kaarel Eenpalu nõudis, et iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu. Seda nõuet vist järgnenud peaministrid ei tea. Igatahes ei ole nad kokku kutsunud järjekordset rahvusliku kasvatuse kongressi, kuigi viimasest 1996. aastal on varsti möödas 20 aastat.

Inimkaotused

Inimkaotustest Teises maailmasõjas on palju kõneldud. „Valge raamat 2004" võtab kokku - peaaegu 90 tuhat hukkunut ja peaaegu sama arv Eestist lahkunuid. Küüditamised, repressioonid, vägivaldne kollektiviseerimine jätsid sügava negatiivse jälje meie rahvuskeha elujõule. Arvestuslik rahvaarv 1945. a oli ainult 0,85 miljonit. Siiski sõja-aastate madal sündimus kerkis sõja järel jälle Vabadussõja-järgsele tasemele. Beebibuumi, nagu see esines kõikides Lääne-Euroopa maades 20 aasta jooksul, Eestis ja Lätis ei olnud. Seda tunnistas varalahkunud demograafiaklassik Kalev Katus. Kui ma ütlen „sõja-aastate madal sündimus", siis on see tinglik - see oli 15 tuhat, ja täna on sündimus alla 14 tuhande lapse aastas!

Nõukogude aeg

Nõukogude ajal kasvas rahvaarv 1,56 miljonini. See kasv oli põhiliselt sisserände arvel. Aga ka eestlaste endi arv kasvas 45 okupatsiooniaasta vältel 100 tuhande võrra. Venemaalt tuli 50 tuhat etnilist eestlast ja aastatel 1970-1990 oli eestlaste sündimus üle taastetasandi, peale selle suurendas rahvaarvu keskmise eluea tõus. Sisserännanute sündimus jäi alla taastetasandit.

Nõukogude perioodi rahvastikupoliitikast on raske rääkida - demograafilised andmed olid salastatud, toimus põlisrahva allasurumine, kõikjal domineeris sisserännanu. See oli teadlikult väärastatud rahvastikupoliitika.

Siiski perepoliitika toimis - lastetoetused, arstiabi, haridus jm. Eestlaste sündimus oli 20 aastat taastetasandil 2,1 last naise kohta. Suure sündimuse aastad olid 1983-1988, 1989 algas langus.

Huvi pakub sündimuse tõus stagnatsiooniajal. Sama oli ka Venemaal. Paistab, et stagnatsioon - elu ilma äkiliste muutusteta, on soodus rahva viljakuse mõttes.

Süvendatud uurimist vajab üks ajalehe Edasi algatus 1960-ndate lõpus. Ajaleht korraldas ümarlaudu teemal „Iive, iive, iive". Seda tegid ajakirjanikud koos teadlaste, poliitikute ja majandusmeestega (asutuste direktorid, kolhoosiesimehed). Otsiti sündimuse majanduslikke põhjuseid. Tehti hulgaliselt ettepanekuid, mida majandusmehed jõudumööda ellu rakendasid. Ja tulemuseks olid tuhanded lisasünnid.

Tähelepanu väärivad nõukogude perioodi viimastel aastatel tehtud rahvastikupoliitilised algatused. Nendest on kirjutanud väsimatu Ago Teder oma raamatus „Isade foorum" (2003). Püüti formuleerida rahvastikupoliitikat, laiendati peretoetusi, tähtsustati lasterikkaid peresid.

Vabanemine

Kui tuli vabanemine 1991. a, siis harjumuspärane institutsionaalne alus muutus või kadus hoopis. Pikkamisi tegijate jõud kustus. Mäletame loomeliitude pleenumit 26 aastat tagasi ja Lennart Meri suurepärast ettekannet „Kas eestlastel on lootust". Ta ütles, et eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu, eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab. Kuldsed sõnad!

Meri hilisemates avaldustes kohtame palju patriootlikke ütlusi, aga kahjuks pole seal enam rahvastikupoliitilisi aktsente. Mäletan, kuidas 1998. a Meri helistas rahvastikuministrile, vist ainus kord, kui ta ministrit kõnega austas. Aga ta rääkis seekord kaitsekulutuste tõstmisest eelarves 2 protsendini. Kui 1995. aastal käisin Presidendi Akadeemilises Nõukogus rääkimas rahva tervisest, oli president tõeliselt mures kaitseväelaste kehva tervise pärast.

Möödunud aastal täitus 25 aastat loomeliitude pleenumist. Saatsin seitsmele loomeliidule kirja, palusin süveneda Meri 1988. a kõnesse. Palusin ka vastata Toompea Haridusseminari rahvastikupoliitilistele küsimustele ja ettepanekutele, neid oli kümmekond. Palusin saata need Riigikogu põhiseaduskomisjonile.

Ükski loomeliit ei vaevunud pead murdma oma rahva heaks. Kaks neist saatsid Riigikogule küll oma toetuse Haridusseminari kirjale, millele Riigikogus ei reageeritud. Nii palju tänastest loomeliitudest.

Alles mõni päev tagasi lugesin Erkki-Sven Tüüri pöördumisest seoses laulu „Taandujad" taandamisega laulupeo kavast: laskem ennast puudutada hetkeks ka küsimusest, mida saame meie teha, et meie rahvas arvuliselt EI väheneks? Mida saame meie teha, et kõigil lastel oleks Eestis hea elada ja et neid sünniks rohkem? Just seda eesmärki ma kirjas loomeliitudele ärgitasingi, aga ilmselt küsimus ei jõudnud pärale.

Kidumine

Taasiseseisvumise järel on rahvaarv pidevalt vähenenud. Oli 1,56 miljonit, on 1,31 miljonit. Eestlaste arv 1991. aastal oli 970 tuhat ja 2013. aastal vaid 890 tuhat. Kas tagasi 1945. aastasse?! Rahva kidumine on aeglane, igapäevaelus seda ei märka, eriti suuremas linnas. Tallinn isegi kannatab suure sündimuse tõttu - raske on lasteaiakohtadega. Aga maaelu ja väikeasulad hääbuvad. Maal elades näen, kuidas naabrite majad tühjenevad ja lagunevad.

Taasiseseisvumise aegsest rahvastikupoliitikast võib rääkida alates aastast 2003. Valitsus ja Riigikogu kehtestasid 1. jaanuarist 2004 paljuräägitud vanemahüvitise. Kas sellest kui üksikmeetmest on abi olnud?

Kui võtta 2002 ja 2003 sündimus 13 tuhat last platooks ja eeldada kõigi muude tegurite puudumist sündimuskäitumisele, saame üheksa aasta kohta ligi 18 tuhat lisasündi. See kõneleb vanemahüvitise kasuks. Siiski pole see piisav positiivse iibe saavutamiseks (vaid ühel aastal oli iive 35 sünniga plussis), rääkimata Nõukogude lõpuaastate sündimusest, mis ületas 20 000 sündi aastas.

Ei saa öelda, et rahvastiku kidumise vastu pole midagi tehtud. Mida on tehtud, sellest rääkisingi Lätimaal. Aga ma lisan - sellest kõigest on vähe. Midagi on puudu ja ega mina ka ei tea täpselt, mis puudu on. Küll formuleerisin paarkümmend printsiipi ja meedet, mille toimet tuleks uurida põhjalikumalt.

Esimene neist oli rahvuse säilimise ülesanne põhiseaduses. Riigi tasandi ülesannetest kirjutasin artiklis „Peaminister Andrus Ansip ja riigi rahvaarv" ja püüdsin seda avaldada. Ei tihanud seda teha Sirbi peatoimetaja Ott Karulin. Juba kuu aega marineerib artiklit Postimees - Neeme Korv ja Marti Aavik ei ütle otseselt, et ei avalda; lihtsalt kirjadele ei vastata. Kui Eesti ajakirjandus on blokeeritud rahvastikuaruteludele, mis siis teha? (Kesknädal avaldas selle 5.03.2014 - Toim.)

Eliit

Poolteist kuud tagasi saatsin Lätis peetud ettekande 40-50-le Eesti Teaduste Akadeemia liikmele. Palusin, et nad osa oma vaimuenergiast pühendaksid rahvastikuprobleemide lahendamiseks. Lisasin, et rahvaarvu vähenemisel on oht rahvuskultuuri hävimisele, süvenevad probleemid majandusarenguga ja sotsiaalse infrastruktuuri jätkusuutlikkusega.

Geneetikutele piisab küll geneetilise rikkuse säilitamiseks kümnest tuhandest reproduktiivses eas inimesest (Villems, EPL 30.12.2009), kuid sellest ei piisa kultuuri hoidmiseks. Mitu akadeemikut kirjale reageeris? Kahjuks mitte ükski.

Riigi põhieesmärk ja põhiülesanne - rahvuse säilimine - ei ole rahuldavalt täidetud. Seepärast Toompea Haridusseminar tõstatas Riigikogu ees põhiseadusega määratud põhiülesande täitmise juriidilised aspektid.

Pöördusime Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole, paludes põhiseaduse ja rahvastikukriisi temaatika võtta põhiseaduskomisjoni töösse. Mõnerealises vastuskirjas lükkas komisjoni esimees Rait Maruste ettepaneku tagasi. Palusime arbiitriks Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi: kas komisjoni keeldumine on juriidiliselt piisavalt põhjendatud? See kõik oli möödunud kevadel. Saime vastuse asjur Sirje Kaljumäelt Riigikohtust, et seltsi kalenderplaan ei luba seda temaatikat plaani võtta. Niipalju tippjuristidest.

Erand

Üks kaunis erand. Rootsis Eestit esindava Jaak Jõerüüdi sõnad oma raamatust „Muutlik" (Tuum, 2010, lk 188): „Normaalses riigis peaks valitsus ja parlament ALATI sõnastama riigi eesmärgid, lühemad ja pikemad. (...) MINA ütlen, et TÄNA peaks Eesti riigi peamine eesmärk olema rahva väljasuremise vältimine ja sellele tuleks allutada kõik tegevused. (...) Mõni teine kehtestaks mõne teise SUURE eesmärgi. Kehtestagu."

Jõerüüdi sõnu tuleb hinnata. Ta on lahti seletanud Kalev Katuse direktiivi - ühiskonna arengut tuleb käsitleda rahvastikukeskselt.

Miks?

Tahan veel käsitleda üht sündimuse näitajat - summaarset sündimuskordajat. See peaks olema vähemalt 2,1 last keskmiselt naise kohta, kui kehtivad konkreetse aasta sündimusnäitajad. Paraku on see kogu taasiseseisvumisajal olnud allpool taastetasandit.

Kirjanik Siim Veskimees kirjutas otsekoheselt: Me näeme jätkuvalt, et Eesti rahvastik vananeb, sündivus on 1,6 last naise kohta ja väljaränne on suur. Vabandage, aga inimene, kes sellel taustal räägib, kui hästi Eestil läheb mingite majandusnäitajate alusel, on ilma igasuguste epiteetideta lihtsalt loll või sisimas vihkab meid. Ülo Vooglaid kirjutas hiljuti, et saadikud ja ametnikud peaksid aduma, et sündimus on elukvaliteedi ja kindlusetunde funktsioon. Madal sündimus ja suur väljaränne on omakorda hoolimatu, süsteemitu, ahnitsemist hõlbustava majanduspoliitika, sh maksupoliitika tagajärg.

Ma ei tea, mis ma kostan eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud Jüri Kukele, kui me teispoolsuses peaks kohtuma. Me olime päris head tuttavad. Olime temaga koos 1975. a peaaegu kuu aega, kui meid Moskva Ülikooli puhkekodus Krasnovidovos valmistati ette välismaal stažeerimiseks. Ta ei jäta ju pärimata, miks vabaks saades rahvus hääbuma hakkas. Miks te siis edasi ei võidelnud oma rahva eest?! Ma ei tea, mida vastata.

[esiletõste] Peaminister Kaarel Eenpalu nõudis, et iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu. Seda nõuet vist järgnenud peaministrid ei tea.

Jaga |