Kas NATO käriseb?

Vene sõdurite sissetungiga Gruusiasse taaselustusid neis Ida-Euroopa riikides, mida veel hiljuti Moskvast juhiti, kõik endised hirmud. Neljapäeval nõustus Poola kiiruga laskma oma pinnale rajada Ameerika Ühendriikide raketitõrjejaamad, eeldusel, et riiki ehitataks lisaks täielikud USA sõjaväebaasid. Milleks? Sest siis oleks Venemaa rünnaku puhul Poola vastu Ameerika kohe asjasse segatud.

Neid Ida-Euroopa riike juhib ajalooline mälestus, mitte tõeline strateegiline kalkulatsioon. Venemaa ei plaani Poolat rünnata, aga emotsioonid, mida see leping esile kutsub, on väga võimsad. Sellepärast on nüüd ka viiskümmend Eesti vabatahtlikku sõjaväelast saabunud Gruusiasse (kuigi keegi ei tea täpselt, mida nendega peale hakata).

NATO uute liikmesriikide retoorika on olnud pea sama hüsteeriline nagu Gruusia omagi, kus president Mihhail Saakašvili kutsub venelasi „21. sajandi barbariteks“, kes „põlastavad kõike uudset, kõike modernset, kõike euroopalikku, kõike tsiviliseeritut”. Sarnane retoorika täidab ka USA meedia paralleeluniversumit, kus tõsiasi, et Gruusia seda sõda alustas, päästes Lõuna-Osseetia pihta valla oma suurtükkidest halastamatu turmtule, pärast mida Gruusia väed sinna sisse tungisid, on uudistest praktiliselt kustutatud.

Vähesed ameeriklased teavad, et Lõuna-Osseetias paiknes vaid üks pataljon Vene rahuvalvajaid (vähem kui tuhat meest), kui vähem kui kahe nädala eest Gruusia tankid sinna sisse sõitsid. Kõik käib „väikese Gruusia” ja demokraatlike väärtuste ning Vene karu vastuseisu ümber.

Selline jutt puudutab kõiki õigeid pillikeeli Ameerika tundlikkusest ja need ei ole pelgalt Gruusia suhtekorraldajad, kes seda liini ajavad. Seda teevad ka USA Riigidepartemang ja Pentagon, kes on üritanud Gruusiast vormida USA peamist liitlast Venemaa lõunatiival. Sellegipoolest paistis USA riigisekretär Condoleezza Rice end ebamugavalt tundvat, seistes reedel Tbilisis kisendava Saakašvili kõrval.

Võib-olla kaalutles ta selle üle, et kuigi „uus Euroopa”, mis koosneb endistest liiduvabariikidest, toetab jäägitult Gruusiat ja USA osalust selles, siis „vana Euroopa”, mis koosneb Saksamaast, Prantsusmaast, Itaaliast ja nende naabritest, enamuses seda ei tee. Rice’il tekiks probleemid, kui ta soovib täide viia oma eesmärgi – Gruusia ja Ukraina NATOsse viia, sest „vana Euroopa” moodustab NATO tuumiku oma kolm korda suurema rahvaarvu ja viis korda suurema jõukuse poolest ”uue Euroopa” üle.

Iga Ameerika riigisekretär võib loota refleksist tingitud Suurbritannia valitsuse lojaalsusele, vähemasti selle praeguse leiboristliku partei juhtimise all, aga ükski teine Lääne-Euroopa suurriik ei leia, et on hea mõte Venemaale Gruusia küsimuses vastu hakata. Õieti peavad nad seda hullumeelseks.

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel oli reedel oma sõnadega ettevaatlik. Pärast reedest kohtumist Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga: „Mõned Venemaa teod on olnud mõistetamatud, aga on harv juhus, kui vaid üks osapool süüdi on. Tegelikult on mõlemad osapooled süüdi. On tähtis, et seda mõistetaks.”

Itaalia valitsus hoiatas Moskva-vastase koalitsiooni moodustamise plaanide eest. Prantsusmaa välisminister Bernarnd Kouchner, olgugi et töötab viimase aja ameerikameelseima Prantsuse juhi, president Nicolas Sarkozy alluvuses, ütles: „Ärge küsige meilt, kes siin hea ja kes halb on. Pole meie asi anda sellele sõjale moraalseid hinnanguid.”

Seda kõike nähakse siiani Washingtoni juhtivate neokonservatiivide poolt „rahu sobitamisena”, aga Lääne-Euroopas näevad paljud seda mõistlikumalt. Venelased jäävad Gruusiasse seniks, kuni nad on purustanud Gruusia sõjaväe- ja mereväebaasid, mis võiksid hiljem Lõuna-Osseetia ja Abhaasia enklaave taas ohustada, konfiskeerides uuemat Ameerika varustust, mis andis Gruusiale ründevõimekuse. Pärast seda tõmbuvad nad tagasi vanadele positsioonidele nagu relvarahu kokkulepe ette näeb.

Sarkozy vahendas seekord relvarahu ja nõustus need tingimused sisse kirjutama. Ta teadis, et laseb sellega Vene vägedel jääda Gruusia territooriumile seniks, kuni sõjaline oht likvideeritakse, ja ta nõustus sellega. Sarkozy tegi seda sellepärast, et ta ei näinud Venemaas agressorit kriisis (kuigi ta ei öelnud seda avalikult ning paljusõnaliselt, et mitte minna vastuollu Ameerika Ühendriikidega). Aga kui USA ei jäta oma eesmärki tuua Gruusia ja Ukraina NATOsse, jäävad üle vaid üksikud valikud:

Esiteks, kas „vana Euroopa” jääb oma veendumustele kindlaks ja keeldub, sest ei taha Venemaad endale vaenlaseks.

Teiseks, kas Ameerika Ühendriigid lõpetavad oma nõudmise või NATO läheb laiali.

Kolmas alternatiiv – võimalik, et kõige tõenäolisem – on aga see, et „vana Euroopa” nõustub kahe endise Nõukogude Liidu vabariigi liitmisega, aga vaikiva tingimusega, et nad ei lähe kunagi Venemaaga sõtta, et neid kaitsta.

Nii oleks vähem traagiline lõpp NATOle, aga see oleks ikkagi lõpp. Kahesuunaline liit ei ole tegelikult enam liit.

GWYNNE DYER

Rahvusvaheline kolumnist

Jaga |