Minevikust olevikku

Annetustest.

Krooniajal anti Eerik-Niiles Krossile 110 tuhat krooni toetust Kõue mõisapargi korrastamiseks. Mõni päev hiljem aga oli E. N. Kross 50 000 krooniga IRL-i suurannetaja. Kas selline skeemitamine polegi maksumaksja raha raiskamine?

Reformierakonna liikmeid saadab seniajani rahva halvakspanu seoses anonüümsete rahaannetustega, mida siiani kutsutakse „kilekottidega rahakandmiseks”. Selle partei üht valimisreklaami vaadates jäi mulje, et niisugune – käed risti rinnal – mõjub kui üleskutse mittemidagitegemisele.

Muinsuskaitsest.

Edgar Savisaar leidis USA-st investori, kes teeks Tallinna Linnahalli korda. Siis aga käisid nii Mart Laar kui ka Andrus Ansip samuti Ameerikas ja tegid kõik, et seda ei juhtuks, ja saidki oma tahtmise. Nüüd, tänu Märt Sultsile, kes organiseeris Linnahalli ilusamaks maalimist, läks jälle selle ehitise ümber suur sõnasõda lahti. Muinsuskaitseamet ei lubanud räämas hoonet rikkuda! Seda oli reformikatel vaja näidata välismaa ajakirjanikele kui koledust, millega Tallinna linnavalitsus hakkama ei saa.

Kui muinsuskaitsel on olnud suurt pahandamist ka kirikualtari ülevärvimistega, siis oleks hea, kui Muinsuskaitseameti pealik Siim Raie tuleks vaatama, mis ikka tehti Tartu turuhoonega. Lõhuti keldrilaed ära ja ehitati õige mitu lifti, et keldrist kaupa müügisaali tuua. Tartu turuhoone aga on ju ka muinsuskaitse all. Kuidas siis üht võib lõhkuda, kuid teist ei tohi isegi ilusamaks maalida?

Enesekiitusest.

EKRE on minu meelest olnud üks intrigaanide punt – nemad olid kõige esimesed, kes alustasid juba 7. märtsil 2017 „Radari” saates oma erakonna reklaamimist. Pool saadet oli EKRE reklaami täis. Enesekiitmises osutus kõige agaramaks Moonika Helme.

Rohelisele erakonnale võib andeks anda – nemad on ju veel „rohelised”. Nende juhi Izmailova ilusaks valimislubaduseks oli – koolilastele ökotoit. Kuid enne peaks ikka lastele tagama tavalist toitu, et neil kõht täis oleks…

Kuidas valimisi läbi viiakse?

Meil Tartus juhtus selline asi: lähed valimiskabiini, aga valgus on suunatud ainult Reformierakonna nimekirjale. Keskerakonna nimekiri oli kõige parempoolsem ja sellelt ei seletanud minu silmad ühtegi nime. Õnneks mul oli õige kandidaadi number juba varem välja valitud.

Miks ei võiks valimisjaoskonnas olla mingi seade, kuhu paned valimissedeli sisse ja plõksutad kandidaadinumbri sedelile? Ei peaks olema liiga suur probleem kasvõi üks kabiin selliseks teha. Vanainimesel käsi ju väriseb, ja ega ma teagi, kas minu sedel ikka läks arvesse.

Samuti oli ka Jõgeval olnud valgus sihitud peamiselt Reformierakonna valimisnimekirjale.

Stalini „päikese“ all kasvanud ja nälga näinud

penskar Madis Alamets Tartust

Jaga |