Tõde Keila-Joa ostutehingu ümber

05. oktoober 2005


Edgar Savisaar vastab kolmele süüdistusele seoses OÜ Fixor Holdingi ostutehinguga Keila Joal.

Esiteks, kas maja hind on 2,6 miljonit krooni, nagu väidavad kolm ekspeaministrit?
Vastan: ei ole ja ma ei ole seda ka kusagil öelnud. Ekspeaministrid on selle summa ise välja mõelnud ja minu aadressile kirjutanud. Palusin osaühingu tegevjuhti küsida vannutatud audiitorilt Sirje Kõrgmaalt ametlikult, kas 2004. aasta majandusaasta aruandes on kajastatud Keila-Joal tehtud tehing?
Ta vastas: „Keila-Joa kohta sõlmitud lepingu alusel tehtud tehingut ei ole näidatud firma bilansis seisuga 31.12.2004. Nimetatud kinnistu on arvele võetud firma bilansis 2005. aastal ja soetusmaksumusega 500 000 krooni." Nii ongi.
Keila-Joa kohta sõlmiti asjaõigusleping alles 2005. aasta augustis ning siis maksti ka tasu selle tehingu eest. Raamatupidamisseaduse järgi ei olnud varem mingit võimalustki seda majandusaasta aruandes kajastada.
Keila-Joa maja maksis 500 000 krooni. Kui lisada sellele krundil paikneva tehnilise infrastruktuuri kasutamise hind 70 000 krooni ja sadama aktsiaseltsis osalemine 150 000 krooni, siis võib objekti üldmaksumuseks nimetada 720 000 krooni, mis ei ole aga kaugeltki mitte 2,6 miljonit, millega opereerivad kolm võhikut.
Laar, Parts ja Tarand on valimiseelsel perioodil mind kahjustanud laimuga, nagu oleksin ma ise määranud suvila hinnaks 2,6 miljonit krooni. Valmistan ette hagi selles küsimuses ning esialgu on veel vaid otsustamata, kas laimu autorite või seda tirazheerinud ajalehtede vastu. Kuna mul on õigus ja nemad valetavad, siis pole kahtlustki, millega see kohtuasi paari aasta pärast lõpeb. Nagu Ain Seppiku juhtumi puhul, kui ajalehed pärast vabandasid ja kandsid etteantud summa Seppiku äranäidatud arveldusarvele.
Kolm aastat tagasi, eelmiste valimiste eel, tembeldati mind Äripäevas Eesti suurimaks rahapesijaks ja riisutud raha kasutajaks. Räigemini ei saagi inimest laimata. Selle aasta algul Äripäev kaotas Tallinna linnakohtus selles kohtuasjas ja püüab nüüd, kui asi on teise astme kohtus, leida lepitust.

Teiseks, kas see hind on oluliselt madalam turuhinnast ehk harilikust hinnast?
Vastus: Ei ole. Minu käsutuses on rahandusministeeriumi tellimusel kinnisvarafirma Arco Vara poolt 2003. aasta algul antud põhjalik eksperthinnang Keila-Joal moodustamisel oleva kinnistu turuväärtuse kohta. Tehtud on turuanalüüs, antud hinnang asukohale ja tehnovõrkudele. Arvestatud on ka maaga. Kuna kinnistuid polnud veel formeeritud, siis on turuväärtuse määramisel eeldatud, et „iga elukondliku hoone juurde kuuluva teenindusmaa suurus on ligi 3000 m2."(Arco Vara eksperthinnang, lk. 22)
Seega, arvestus on tehtud isegi suurema krundi kohta, kui lõpuks tegelikult kujunes – ligi 2800 m2. Maja turuväärtuseks on hinnatud 800 000 krooni. (Arco Vara eksperthinnang, lisa nr 4.)
Mõned ajakirjanikud on püüdnud väita, nagu oleks ostetud maja Keila-Joa kompleksis kõige „kallim ja luksuslikum". Arco Vara hinnangu kohaselt on see maja Keila-Joa 58 objekti hulgas hinna poolest alles kümnendal kohal.
Kallimad objektid on hinnaga 2 miljonit, 1,7 miljonit ja 1 miljon krooni. Isegi nn Ojulandi maja sealsamas kõrval on hinnatud 1/5 võrra kallimaks kui kirjeldatud objekt.
Arco Vara on kinnitanud, et jääb selle 2003. aastal antud hinnangu juurde. Arco Vara arvamusega on aga soovitatav arvestada. 28. septembril k.a Arco Vara nõukogu esimehe Arti Araka kirjas Fixor Holdingile rõhutatakse: „Oleme tegutsenud kinnisvaraäris 14 aastat ning oleme tänaseks Eestis üks suuremaid kinnisvarafirmasid. Omame pikaajalist kogemust nii kinnisasjade ja ehitiste kui vallasvara hindamisel, sealhulgas ka keerulisemate ning kompleksidena müüdavate objektide osas."

Ekspeaminister Tiit Vähi on mõni päev tagasi antud intervjuus kinnitanud, et ka temale pakuti tookord seda maja müüa 800 000 krooni eest, kuid ta otsustas sellest loobuda, kuna nägi ette probleeme maja taastamisega, mis võis osutuda oluliselt kallimaks.
Ka OÜ Fixor Holding arvestas nende õiguslike ja majanduslike riskidega, mida firma pidi kandma sellise asja omandamisel, mida ostmise hetkel ei olnud juriidiliselt veel olemas. Kavatsuste kokkuleppe ja isegi võlaõigusliku lepingu sõlmimise ajaks ei olnud teada krundi suurus, vara koormas hüpoteek panga kasuks, maa-alal puudus detailplaneering, piirid kruntidele olid moodustamata, ehitise suhtes kehtisid muinsuskaitsealased ranged piirangud jne.
Maja ostu-müügi kohta tehti kõigepealt kavatsuste kokkulepe (2003. aasta kevadsuvel), millega lepiti kokku ka hind; siis võlaõigusleping (2004. aasta detsembris) ja seejärel asjaõigusleping (2005. aasta augustis). Selline mitmeastmeline lepinguprotsess oli tingitud sellest, et kinnistu formeerimine venis ja viidi lõpule alles ülalnimetatud ajal.
Kinnitades, et maja ostu osas lepiti kokku 2003. aastal vastavalt toonasele turuhinnale, juhin tähelepanu sellele, et Eesti riik ega ka kohalik omavalitsus ei kasutanud neile kuulunud ostueesõigust sama asja omandamiseks samadel tingimustel. Kui nad oleksid olnud arvamusel, et maja müüakse liiga odavalt, oleksid nad võinud selle ise omandada, mida aga ei tehtud. Kas nad soovisid Fixor Holdingi tehingut soodustada või riigile/omavalitsusele kahju tekitada, jättes ostueesõiguse kasutamata, peaksid nüüd küsima need, kes seda müüki kritiseerivad?

Kolmandaks, kas minul või Oliver Kruudal on olnud võimalik sellest tehingust korruptiivsel viisil mingit kasu lõigata?
Vastan: Vihjatakse Kalevi maja rendile andmisele politseiametile ajal, mil siseministriks oli keskerakondlane Ain Seppik. Kui Kalevi maja rendile andmine on korruptiivne, siis peaks selles süüdistama mitte ainult Seppikut-Laanetit, vaid ka Leivot-Antropovit. Kui esimesed võtsid rendile 8000 m2, siis teised ligi 20 000 m2 Kalevi kompleksist.
Hind jäi seejuures ligilähedaseks. Mõningane hinnavahe saavutati vaid selle arvel, et rendile võeti nüüd juba kogu kompleks tervikuna. Kas tahetakse öelda, et Kruuda ostis üles ka Leivo ja Antropovi? Kuid sellest poleks piisanud. Rendilepingu sõlmimiseks andis loa Juhan Partsi valitsus.
Rendile võtmise soov oli koguni sedavõrd suur, et Partsi valitsuse tellimusel ehitas Kalev piirivalvele täiesti uue hoone, kuna vanas hoonetekompleksis enam rendipinda ei jätkunud. Tekib küsimus, kas ka toonane valitsusjuht Parts, kes kirjutas alla kolme ekspeaministri kirja, on seotud selle nn korruptiivse tehinguga?
Kui väidetakse, et poliitikud said Kruudalt Keila-Joa majade näol „kingitusi", siis paluksin ma selgitust, miks said samasuguseid „kingitusi" ka mitmed tuntud ja tundmatute nimedega ärimehed? Piisab, kui võrrelda ruutmeetrihinda Fixor Holdingile müüdud majas koos maaga ja teiselt poolt kunagi Laarile ja Savile kuulunud residentside müügihinda (kuigi nende juurde kuulub mitte enam 2800 m2, vaid hektar või enamgi maad). Mida oli Oliver Kruudal tahta nendelt ärimeestelt, miks suvilad neile Eesti ajakirjanduse loogika kohaselt odavamalt müüdi?
Või miks pakuti Tiit Vähile sama maja 800 000 krooni eest, kui selle turuhind öeldakse olevat 2,6 miljonit? Kas Kruuda lootis saada Vähilt luba müüa Sillamäe sadamas Kalevi kompvekke kallima hinnaga?

Lõpetuseks: prokuratuur on teatanud, et ei näe põhjust kriminaalasja algatamiseks. Riigikontroll on teatanud, et ei näe vajadust uurida Keila-Joa kompleksi erastamist ja müüki.
Opositsioon ja mõned ajakirjanikud löövad trummi 16. oktoobrini, kuna neil on vaja enne valimisi luua kahtlustuste ja umbusaldamise õhkkonda minu ümber. Riigikogu esimees Ene Ergma aga takistab oma ametivõimuga jätkuvalt Partsi ja Laari korteri- ning majaafääride kohta parlamendisaalis arupärimise esitamist, et neid küsimusi mingil juhul ei uuritaks.
Niisugune on see Eesti elu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)