Putin kogus Ukraina-kriisist oma plussid

Krimmi puhul on asi selge - Vene laevastiku peabaas Mustal merel asub nüüd mitte naaberriigi, vaid Venemaa enda territooriumil. Ka sajad miljonid dollarid, mida Ukrainale rendiks maksti, jäävad nüüd Venemaale.

Ida-Ukraina liitmisest Putin ilmselt huvitatud pole. Ainuüksi Krimm nõuab suuri kulutusi, mitmeid kordi suurema territooriumi allaneelamine - ja ülalpidamine! - pole Venemaa huvides. Juba praegu kostab Venemaal hääli: kas Krimmi suunatavad summad ei vähenda meie pensione ja palku?

Märkimisväärne on, et erinevalt Krimmist ei nõuta Ida-Ukrainas ühinemist Venemaaga, soovitakse lihtsalt rohkem iseseisvust. Venemaalt tahetakse ainult abi, mitte hõlma alla võtmist.

Aga pinged sealkandis on Venemaale ilmselt kasulikud. Need aitavad kiirelt nii Ukrainal kui ka Läänel unustada Krimmi ja selle kaotusega leppida. Ja kui veel mõelda miljarditele, mida Ida-Ukraina jaluleaitamine lähiaegadel nõuab! Putin jätab hea meelega selle koorma Kiievi praegustele võimudele, tegelikult aga Euroopa Liidule ja USA-le.

Putin kasutab olukorda maksimaalselt ära

Putin püüab praegusest olukorrast saada maksimaalselt kasu. Ta kasutab ära ka seda, et import välisriikidest väheneb. Riigile on ju kasulik, kui vähem imporditakse, sest import viib raha välja. Tarbijate huvi on Putinile tähtsusetu, ta õhutab patriotismi ja soovitab tarbida kodumaist kaupa. Kui kodumaine kaup jääb võrdluses välismaisega selgelt alla, siis on ju hea, kui võistlevat kaupa sisse ei tulegi ja omamaine toodang leiab seetõttu suuremat tarbimist kodumaal.

Nüüd on hea öelda: sanktsioonid jne. Praegune olukord ja puhanguliselt tõusnud toetus Putinile Venemaal võimaldab tal reforme läbi viia väga kiirelt ja väga jõuliselt. Kiirtempos asutakse arendama kodumaist põllumajandust, soodustatakse väikeettevõtlust, välismaalt tagasi toodud kapital suunatakse teedevõrgu ja muu taristu arendusse.

Putin andis ka korralduse kõige kiiremas korras jõuda nii kaugele, et seni Ukrainas tehtud ja eelkõige sõjatööstusele vajalikke komponente saaks hakata tootma Venemaal. Kui seni on sellega viivitatud, siis nüüd on selge sund. Mida suurem on väline surve, seda rohkem koondub Venemaa Putini ümber. Välismaa surves nähakse soovi alandada Venemaad. Aga Venemaagi on uhkuse nimel valmis sööma kartulikoori.

Venemaa eripärad

Venemaa üks eripära on see, et võim pole siin kunagi toetunud rikkuritele, vaid jõustruktuuridele. Lääne riigijuhtidel on sellest raske aru saada, Läänes teeb poliitikat kapital. Poliitikud on sõltuvuses suurkapitalist ja viivad ellu selle poliitikat. Nii et kui mujal teeb kapital poliitikuid ja presidente, siis Venemaal teevad president ja poliitika (võim) kapitaliste. Venemaal ei saada miljonäriks, Venemaal määratakse miljonäriks - nii öeldakse seal. Ja kui mõni miljonäriks-miljardäriks määratud persoon liiga upsakaks muutub ning tahab ka poliitikat teha, siis ootab teda näiteks Hodorkovski saatus. Seepärast on Putinil pigem hea, kui oligarhe pigistatakse - ta on juba ammu öelnud: hoidke raha Venemaal!

Aga või nad teda kuulasid! Välismaa pankades olevad miljardid andsid oligarhidele suhteliselt kõva seljataguse ja suure iseseisvuse, mistõttu said nad vahel Putinile ka hambaid näidata. Nüüd tuli Lääs ise Putinile appi, lõigates mitmel mõjukal inimesel selle seljataguse ära ja liites nad veel kindlamalt Putini külge. Välispankades olev raha oli aga Venemaa kui riigi jaoks niikuinii kadunud.

Putin sai nüüd ka võimaluse Venemaad jõuliselt ümber orienteerida Euroopalt Aasiale ja Aafrikale. Kui meil on kogu aeg hoiatatud selle eest, et ei tohiks oma majandust liiga tugevalt siduda Venemaaga, siis ka Putin on püüdnud mitte sattuda liigsesse sõltuvusse Euroopast. Tema siht on olnud Euraasia liit, mitte Euroopa liit. Timtšenko, üks Putini lähedasemaid miljardäre, käis äsja Hiinas uusi lepinguid ja uue gaasitoru rajamist läbi rääkimas. Sealkandis on just aprillis käinud ka välisminister Lavrov jt.

Ukraina kriis - osa USA ja Vene võimuvõitlusest

On öeldud, et tegemist on geopoliitilise küsimusega. Laias laastus on praegune Ukraina kriis osa USA ja Venemaa võimuvõitlusest. Kuni ameeriklased laiendasid oma mõjuvõimu Venemaast kaugel, Putin leppis sellega. Aga kui värvilised revolutsioonid saabusid Ukrainasse ja selgelt paistab samasugune kava Valgevenega, siis tuli ka Putinil jõuliselt tegutseda. Värvilisi revolutsioone ei ole mitte kusagil inspireerinud Venemaa. Kui need aga ta aia taha tulid, siis pidi ka Venemaa oma jõudu näitama.

Muidugi heitluses USA-ga jääks Venemaa üksi alla, nende maade jõuvarud ja potentsiaalid ei ole võrreldavad. Tibake tasakaalustab asja ainult see, et mõlemal riigil on arvestatav tuumapotentsiaal. Nii või teisiti - Putini Venemaal on vaja tugevaid liitlasi. Selleks on ilmselt BRICS - Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika Vabariigi majandusühendus.

23. aprilli Kesknädalas kirjutas sellest põhjalikult Indrek Veiserik artiklis „BRICS-i riigid otsivad Lääne majandusjulmuste eest kaitset". Ta kirjutab: „Konkureeriva majandusega USA mõju all olevad IMF ega Maailmapank kindlasti ei tule BRICS-i riikidele majandusraskuste korral appi. Seda mõistes otsustasid BRICS-i kuuluvad riigid luua IMF-ile ja Maailmapangale alternatiivsed finantsasutused - Valuutareservi Konsortsiumi ja Arengupanga. Venemaa välisministeeriumi poolt G20 ja BRICS-i riikide koostööd koordineeriva Vadim Lukovi sõnul loodetakse uued finantsasutused käima saada hiljemalt 2015. aastaks, vahendas portaal Russia Beyond The Headlines 14. aprillil. BRICS-i riigid leppisid kokku, et ametlikuks kapitalihulgaks nendes asutustes hakkab olema kummaski 100 miljardit dollarit. /---/ Võrdluseks: IMF-i reservid moodustavad praegu 369,52 miljardit dollarit. 100 miljardit dollarit peaks olema seega viiele riigile piisav, samal ajal kui IMF-i reserv hõlmab 188 riiki, kes iga hetk võivad abi vajada, kirjutab Russia Beyond The Headlines."

Ja Veiserik jätkab:

„Kui Valuutareservi Konsortsiumi ja Arengupanga loomine õnnestub, tähendab see USA jaoks absolutismini küündiva finantsvõimu kadumist, millega pikki aastakümneid kõiki maailmariike IMF-i ja Maailmapanga kaudu on sisuliselt lühikese keti otsas hoitud. Just see paneb USA-d hetkel enim kartma. Ukraina „demokraatia" eest seismine on vaid ettekääne, et USA hegemooniat ohustavat Venemaa presidenti Vladimir Putinit ja kogu riiki pikali suruda."

Nõnda kirjutas eelmine Kesknädal.

Nii või teisiti - igal juhul on Putinil nüüd põhjus väga jõuliselt arendada BRICS-i ja selle oma finantssüsteemi.

TOIVO TOOTSEN, poliitik

[esiletõste]     Kui mujal teeb kapital poliitikuid ja presidente, siis Venemaal teeb president ja poliitika (võim) kapitaliste.

Jaga |