Mis on lahti Eesti majandusega? Riigikontrolli auditi jälgedes

Peavoolumeedias on päästerõngana nähtud majanduse turgutamist pensionifondi miljonitega. Ühtlasi on leitud, et meil puudub ettevõtlusvõimekus sellises mastaabis rahavoo haldamiseks. Jäänud on küsimus – mida üks keskmine ettevõte üldse teha saaks tootlikkuse kasvuks? Kapitalipuudus pole ilmselt ainus majanduskasvu pidur. Kurja juur on selgelt mujal – selleks on ettevõtluse mastaap. Selleks on poliitilised valikud.

Milles asi?

Eesti ettevõtlusmaastiku struktuur. Eesti tegutsevatest ettevõtetest on 81% mikroettevõtted. Selliste ettevõtete arv üha kasvab – seejuures muude kategooriate arvelt.

Statistika andmeil oli Eestis 2010. aastal 100 216 ettevõtet/ettevõtjat (sh. FIE-d ehk üksiküritajad). Nendest mikroettevõtteid 81%, väikeettevõtteid 16%, keskmise suurusega ettevõtteid 3,5%, kokku 99,9% ettevõtete (ettevõtjate) koguarvust. Suurettevõtteid vaid 149 (0,1%).

Suurettevõtted (0,1%) andsid 53% SKP-st, 24% ekspordist ja 19% käibest. Ekspordivõimelised olid suurettevõtetest 63%, kõigist muist 13%. Lisandväärtust andis ca 40% suurettevõtteist, ca 34% keskmik-ettevõtteid, ca 20% väikeettevõtteid ja vaid ca 6% mikroettevõtteid.

Siit Eesti majanduse tagasihoidliku konkurentsivõime põhjused EÜ ühtses majandusruumis. Viidatud „kurja juur“ on tehnoloogilist know-how’d materialiseerida suutva (suur)ettevõtluse osakaal ettevõtlusstruktuuris. Eesti majanduse mootoriks ei saa olla väikeettevõtlus, majanduskasvu tagab suurettevõtlus. Väikeettevõtluse pärusmaaks oli, on ja jääb lähiturg, kohalik tarbimine,  mis mõjutab majanduskasvu vähe.

Väikeettevõtlus reguleerib tööhõivet

Eeltooduga ei sea ma kahtluse alla väikeettevõtluse olulisust mikromajanduslike (sh. sotsiaalprobleemide) lahendamisel nii Eestis kui ka EL-s tervikuna. See ettevõtluskategooria reguleerib tööhõivet.

Euroopa Komisjoni andmeil loodi aastatel 2008–2010 Euroopa Liidus 58% uutest töökohtadest mikroettevõtetes (sh. FIE-ndus ja OÜ-dest ühemehefirmad).

Eestis toimivad ligilähedaselt samad proportsioonid. Suurettevõtlus olemuslikult ei pruugigi panustada tööhõivele – efektiivsus eeldab hoopis tööjõukärpeid. Kui väikeettevõtlus on üldjoontes nn. igapäevaleiva laualetooja tööjõulise elanikkonna enamusele, siis suurettevõtlus on majanduskasvu mootor ning makroökonoomiliste eesmärkide realiseerija.

Kuidas suhestuvad ettevõtlusaktiivsus ja ettevõtlusefektiisus? Eesti on läbi aastate uhkust tundnud oma eesrindliku koha üle EL-s ettevõtlusaktiivsuse pingereas, silmas pidades tormilist ettevõtete arvu kasvu. Riik on teinud äriühingu asutamise imelihtsaks – piisab paarist internetiklikist. Uusettevõtluse kasvu stimuleerimiseks on loobutud isegi algkapitali investeerimise nõudest. Meedias lööb laineid  nn „idufirmade“ kui tulevikutegijate propaganda.

Samas kurdetakse – tootlikkus ei kasva. Praxise  analüütikute uuringus  konstateeritakse „madala tootlikkuse põhjusena, et nii Eesti majanduse kui ka ekspordi struktuur on endiselt kaldu madalama lisandväärtusega tootmise suunas“.

Viitega uuringule „Globaalne ettevõtlusmonitooring 2013“ on Praxis konstateerinud, et „Eesti ettevõtted ei suuda suureks kasvada“. Domineerib varase faasi ettevõtlus, vastrajatud ja alla 3,5 aasta tegutsenud ettevõtted.

Enamgi veel. On tendents ettevõtlusaktiivsuse, st. uute ettevõtete arvu kasvu langusele. Kas majanduslik efektiivsus või ettevõtlus kui eluviis? Ümbersõnastatult – kas ettevõtluse ülesandeks on tööhõive või majanduskasv?  Mööngem paratamatust, et ettevõtlusaktiivsus iseenesest ei taga majanduskasvu.

„Idufirmad“ kui ettevõtlusaktiivsuse soodustajad

Konteksti sobib nn  „idufirmade“ (reeglina alustav mikroettevõtete) teema kui ettevõtlusaktiivsust soodustava poliitika uusversioon. Vikipeedia defineerib idufirmat kui „ettevõtet, mis on loodud uue skaleeruva ärimudeli leidmiseks“. Klassikalisest mikroettevõtlusest eristab seda äriliselt tõestatud teenuse või toote, kliendibaasi ja ärimudeli puudumine. Reeglina puudub algkapital, mida asendab nn „annetuslik stardikapital“. Nagu kõik mikroettevõtted, on nad töökohaloojad.

Mis äriefektiivsusesse puutub, siis PM konstateerib, et „Eesti 100 suurima ettevõtte hulka idufirmasid ei kuulu“.  Arvestatavat panust Eesti majandusnäitajatesse pole praktiliselt kunagi andnud isegi läbi aegade tuntum idufirma Skype. Eestlaste osalus idee kui sellise genereerijate seas on fakt, kuid sellega ka osalus piirdub. Äriidee rahastus ja äritulemused kuuluvad välisinvestoreile.

Eeltoodu peaks kaunis karmilt paika panema väike- ja suurettevõtluse rollijaotuse tänapäevases EL majandusruumis. Väikeettevõtlus on „igamehe iseendaga toimetuleku“ ehk teiste sõnadega – perele leiva ja leivakõrvase tagamise vahendiks eraomanduslikus turumajanduslikus mudelis.

Suurettevõtlus aga materialiseerib uudse know-how kui tehnoloogilise mõtte ja tagab ühe või teise majanduspiirkonna (näiteks Eesti) majandusliku edukuse ja konkurentsivõime.

Riik ja Riigikontroll

Kuidas peaks riik poliitiliselt reageerima Riigikontrolli auditile? Vastus –

prioriteedivalikuga. Soovides majanduskasvu – panustagem suurettevõtlusele.

Idealiseerides ettevõtlust kui elustiili – panustagem idu-, mikro jne sektorile.

Majanduskasvu ja konkurentsivõimet tagaks pensionifondi vahendite investeering  suurettevõtteisse. Uute suurettevõtete ellukutsumine (ja miks ka mitte riigiettevõtetena). Olgu sellisteks superfosfaati rikastava Maardu Keemiakombinaadi taastamine, paljukirutud uued fosforiidikaevandused Toolses või muud suurprojektid. Soovides jätkuvalt panustada „ettevõtlusse kui elustiili“ – reklaamigem üksiküritajat.

 Võimalik on väide, et XXI sajandi uus, globaalne majandusmudel, tuginevatki üksiküritajatele, entusiastlikule eneseteostajale.

Kahtlen selles. Kapitali akumulatsiooniteooria, lihtsa ja laiendatud taastootmise teooria toimib endiselt. Ajaloolises plaanis on lõpuks ju kõik uus ammuunustatud vana. Ehk oleks aeg Marxi kapitaliteooria uuesti ausse tõsta. Teooriat üldmõistetavasse keelde pannes: taastootmine võib olla lihtne või laiendatud. Lihtne taastootmine on tootmisprotsessi kordumine endises ulatuses, mil uued toodetud produktid ainult asendavad kulutatud tootmisvahendeid ja isiklikke tarbimisesemeid.

Laiendatud taastootmine on tootmisprotsessi kordumine suurenenud ulatuses, mil ühiskond mitte ainult ei asenda äratarvitatud materiaalseid hüvesid ja isikliku tarbimise hüvesid, vaid toodab ka täiendavaid tootmisvahendeid.

 Tsiteerides klassikuid: kas jätkame provintsiaalse madallennuga?

Mida tähendab Riigikontrolli sõnum „Eesti majanduse kroonilised hädad“? Aga seda, et valdav osa ettevõtetest, äridest ja üksiküritajatest tegeleb iseenda igapäevase taastootmise, mitte aga majanduskavu võimaldava laiendatud taastootmisega.  Ülekaalus on teenindav sektor, mis genereerib rahavoogu, mitte uut väärtust. Selline majanduskav ei ole permanentne, vaid tsükliline, ning jookseb virtuaalsest näilikkusest tühjaks iga korralise majandus- ja finantskriisi puhkemisega.

Kas jätkata seni praktiseeritava isereguleeruva väikeettevõtlusmajandusega või taotleda majanduskasvu? See küsimus nõuab poliitilist otsust. Omaaegse akadeemiku Gustav Naani värvikaid ütlemisi meenutades võiks soovitada provintsiaalselt madallennult astmekese kõrgemale kiirenduda.

AKEN: Kuidas peaks riik poliitiliselt reageerima Riigikontrolli auditile? Vastus –

prioriteedivalikuga. Soovides majanduskasvu – panustagem suurettevõtlusele.

Idealiseerides ettevõtlust kui elustiili – panustagem idu-, mikro jne sektorile.

Toimetuse märkus: Tiit Toomsalu püüdis eeltoodud artiklit avalda Postimehes ja Äripäevas. Postimees autorile isegi ei vastanud, Äripäev oli viisakam ja ütles algul, et liiga pikk, hiljem, et proovigu avaldada mujal. Nüüd ilmubki kauaaegse Eesti ettevõtja kirjutis Kesknädalas.

EESTI MAJANDUSELE POLE KASU: Arvestatavat panust majandusnäitajatesse pole pea kunagi andnud isegi tuntuim idufirma Skype. Eestlaste osalus piirdus vaid idee kui sellisega. Äriidee rahastus ja äritulemused kuuluvad aga juba välisinvestoreile. Foto Skype’i kodulehelt

Jaga |