Saamatus toob Eesti riigile hiigeltrahvi

IVARI PADAR,      26. jaanuar 2005


Käes on 2005. aasta jaanuar. Selja taha on jäänud Eesti esimene aasta Euroopa Liidus ja põllumehel oli võimalik veenduda, kas paljuräägitud Euroopa moodi põllumajanduspoliitika ka tegelikkuses kehtib. Kas toetused tulevad või tulevad hoopis tõrked.

Mitu aastat Euroopa Liidu liitumisprotsessis osalenuna oli minulegi oluline, isegi südamelähedane teada, kas aastaid ettevalmistatud põllumajandustoetuste usaldusväärne administreerimine ikka toimib või mitte. Arvud räägivad ju iseenda eest: 52 000 taotlust ja 1,8 miljardit krooni.
Täna võib öelda, et saadi hakkama. Suhteliselt lühikese perioodi vältel suudeti enamik toetustest välja maksta. Seejuures oli Eesti ainus uus liikmesriik, mis suutis kohe esimesel aastal välja maksta maaharimis- ja -hooldustoetused.
Põllumajandusministeerium, selle allasutused ja eelkõige Põllumajandusregistrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) tulid tööga toime ja suur tänu neile selle eest. Ka viimselegi skeptikule peaks täna olema selge, et põllumajandusministeerium pole enam mingi agrotööstuskompleks, vaid Euroopa väga keerulise ühtse põllumajanduspoliitika rakendusprotsessides karastatud institutsioon.

Suhkrutrahvi saanuks vältida
Ka poliitikutel oleks tagumine aeg aru saada, et valitsuse põllumajanduspoliitiline kompetents paikneb just nimelt põllumajandusministeeriumis, mitte aga välis-, majandus- või rahandusministeeriumis. Kuigi ma siiralt tunnustan peaministri residentsi ehk siis peenemalt öeldes Stenbocki maja loomakasvatusalaseid püüdlusi, ei piisa sellest praktikast siiski spetsiifilistele põllumajandusprobleemidele vastamiseks.
Mis võiks olla siis loogilisem, et kui põllumajandusministeeriumi spetsialistid soovitavad valitsusel muuta Eesti suhkrupoliitikat, siis suhtuvad valitsuse liikmed sellesse tõsiselt. Kahjuks nii ei läinud ja täna ripub Eesti, täpsemalt küll Eesti põllumehe pea kohal üleliigse suhkruvaru eest kehtestatava Euroopa Liidu hiigeltrahvi kirves.
On äärmiselt kahetsusväärne, kui valitsus ei usalda spetsiifilistes küsimustes oma ministrit ja ministeeriumi. Mida head on oodata valitsuselt, kus ministreid jagatakse 1. ja 2. sordi omadeks, ühtesid usaldatakse ja teisi mitte?
Minu isiklik kogemus aastatest 1999–2002 räägib selget keelt, et mind põllumajandusküsimustes kuulati ja usaldati. Mart Laar ega Siim Kallas ei käinud põllumajandusministeeriumis külvivolinikuks, õpetamas, millal künda ja millal külvata. Erialastes küsimustes jäägu iga kingsepp oma liistude juurde.

Valitsus, ka Rahvaliit, vastutab
Kui Euroopa Komisjon oma lõpliku otsuse trahvi suuruse kohta ära teeb – täna käib jutt umbes 900 miljonist kroonist, aga see summa võib ka väheneda –, on väga tõenäoline, et trahvisumma arvatakse maha põllumajandustoetustest. Valitsus on oma oskamatuses ja jäärapäises ülbuses tekitanud põllumajandussektorile ja sealtkaudu riigile tohutu kahju.
Küsimus jääb: kas ja kuidas kavatseb valitsus selle kahju põllumeestele kompenseerida? Täna on kuulda üksnes rahvaliitlaste eneseõigustusi ja eksminister Tammsaare pingutusi süüd kunagiste kolleegide kraesse veeretada. Kindlasti ei jää tulemata katsed süüdistada kõiges hoopis Brüsselit.
Kulla mehed ja naised Rahvaliidust – teie olete valitsuses, just teie vastutate põllumajandusvaldkonna eest. Kui te olete nii kehvad, et koalitsioonipartnerid teie juttu kuulda ei võta, kui te ei suuda üheski asjas oma tahet maksma panna, siis ehk vaataksite enesekriitiliselt peeglisse! Ära hakkab tüütama juba see nutulaul, et suured poisid Reformierakonnast ja Res Publicast väetit Rahvaliitu kogu aeg peksavad. Vastutust sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuva kahju tekitamise eest ei võta valitsuselt, seega ka Rahvaliidult, keegi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)