Max Kaur: „Sibul imedemaal"

Oota sa! Keda see Sibula Heiki meile õieti meenutab? Loomulikult sibul! sibulake! cipollino! Itaalia kommunisti Gianni Rodari kurikuulsa „Cipollinoga" pesti Sibula ajusid ilmselt juba nõukogude ajal. Tema ettekujutus on selline, et ta peab võitlust korruptiivse ja tüseda punase  parun Tomatiga. Et kui tema, Cipollino, teeb sahkermahkerit valimiskomisjonis, siis see ongi võitlus Eesti eest.

Nii päästavadki 1995. aasta Riigikogu valimistel viimasel hetkel, öö varjus Argentiinast tulnud üksikud hääled nimekirja Parempoolsed (kellest hiljem saavad sotsid), kes saavad tänu Sibula „häältelugemismasinale" Riigikogusse sisse.

Nii võidabki Ilves ühe häälega presidendivalimised - ja ennäe, vahetult valimiste eel annab sellele ühele häälele, Loksa sotsi Gogini häälele, seadusliku jõu Sibul.

Ja nüüd, juunis 2009,  ilmuvad välja 44  või 14 või 4 häält (vahet ju pole), mis päästavad sots Padari. Tendents, igatahes!

Buratino mattis oma kolm kuldraha Lollidemaale. Sibula Heiki on oma karjääriunistused matnud Kadrioru roosiaeda. "Roosiaias ringi Sibulake käis, otsis oma rüütlit ta..." Ja ongi - kui Sibula silme ette ilmub presidendi julgeolekunõunik Indrek Kannik (kellega seostuvad märksõnad Parempoolsed, Ilves, Padar), tõmbub Sibul sirgu nagu seersant ja rind läheb kummi.
Eesti aga kaotab. Iga päevaga. Maailmas on olemas valimistehnoloogiad, mis välistavad igasuguse pettuse. Valimismasinad, mis skaneerivad unikaalse hääletussedeli ega võimalda enam mingeid manipulatsioone. Meie aga elame nagu kiviajal, „tänu" Cipollinole, kelle nägemine ajab nutma.

-o-

Jaga |