Pihkva korpuse retk Tallinna peale

ANDRES LARKA,      04. aprill 2007


11. nov. 1918. a. andsid Saksa okupatsioonivõimud revolutsiooni tõttu Eesti Ajutisele Valitsusele võimaluse ise oma maad valitsema hakata, kuigi veel mitmel alal nemad ka edaspidi peremehe osa mängisid.

Eestit tahtsid nii Vene punased kui ka valged

On arusaadav, et see kõik meie sõjavägede organiseerimist ja riigi piiride kaitsmist väga takistas. Saksa sõjaväejuhtidega oli meil kokkulepe, et nemad peale võimu meile üleandmist ka edaspidi aitavad meie piirisid kaitsta, kuni oma jõudusid kogume. Alguses jäidki nad oma kohtadele positsioonidel: esimese Vene enamlaste pealetungi 22. nov. lõid veel nemad tagasi, kuid see oli ka viimane abi. Järgnevatel päevadel olid nad meile ainult raskuseks ja takistuseks. Samal ajal ilmus juurde veel üks raskus, mis vast veel kõige kardetavamaks oleks võinud minna kogu Eesti olemasolule. See oli Pihkva [valgete] korpuse väeosade liikumine Tallinna peale.

Valgete Põhjakorpus liikus Tallinna poole

22. nov. alustasid Vene enamlased ka Pihkva all oma pealetungi. Ka seal, nagu Narva all, lõid Saksa sõjaväed esimese pealetungi tagasi. Kuid järgnevatel päevadel sakslased lahingust enam osa ei võtnud ja hakkasid kiiresti Võru–Valga poole taganema. Pihkva korpuse väeosad, kellele sakslased oma positsioonid üle andsid, olid võimetud neid oma käes pidama ja hakkasid korratult Saksa vägede järele ära liikuma. Pihkva korpuse taganemise sihiks oli nähtavasti Riia, kuhu Saksa väed ees taganesid.

Samal ajal aga muutsid venelased järsult oma taganemise suuna – Tallinna peale.

Teated korpuse liikumisest läksid ikka sagedamaks ja ärevamaks. Kohe tulid teated, et esimesed eshelonid Tamsallu ja Tapale jõudnud. Kord isegi teade, mis õnneks õige ei olnud, et esimene rong juba Dvigateli jaamas olla. Nähtavasti tahtsid venelased maksku mis maksab Tallinnasse tulla, ilma et neid keegi oleks siia kutsunud või nemad kellegilt selleks luba saanud.

Näis kindel olevat, et venelaste ja sakslaste vahel oli mingisugune kokkulepe ja et seda liikumist juhtis mingisugune keskkoht. Minule oli algusest selge, et Põhja korpuse bandesid Tallinnasse lasta ei või, vaid et neid igal tingimusel eemale tuleb hoida. Meie olime tol ajal enamlastega raskes heitluses elu ja surma peale. Tallinn oli meie vägedest lage. Kõik, mis organiseerida suudeti, saadeti väerindele. Niisuguses olukorras oleks venelastel kerge olnud Tallinnas võimu oma kätte haarata, nagu see Lätis sündis. Kuigi Põhja korpuse väeosad halvad olid ja enamlastega kokku puutuda ei soovinud, oleks neil küllalt julgust jätkunud enese võimu maksmapanemiseks Tallinnas.

Sõjaminister Päts segaduses

Mina olin tol ajal peastaabi ülem, hr. K. Päts sõjaminister, kellele mina otsekohe allusin.

Kohe korpuse liikumise algusest juhtisin ma sõjaministri tähelepanu selle peale. Palusin tema käest luba sõjariistus salk kuhugi teele vastu saata ja nende tulekut väevõimuga takistada. Luba ma selleks sõjaministrilt ei saanud.

Pöördusin hr. Strandmani poole palvega minu palvet sõjaministri ees toetada. Peale asjaga tutvunemist pööraski O. Strandman Pätsu poole, kes parajasti Ajutise Valitsuse koosolekul. Peale mõneminutilist viibimist koosoleku ruumides tuli O. Strandman sealt välja ja andis üle sõjaministri otsuse: "Saatku siis, kui tal kedagi saata on."

Saatsin siis kohe kõik, mis saata võisin – kakskümmend kaks ohvitseri kahe kuulipildujaga rittmeister Jonsoni juhatusel Tapa jaama, käsuga mitte ühte põhjakorpuslast üle selle jaama Tallinna või Rakvere poole lasta, tarbekorral kuulipildujatest tuld andes.

Rittm. Jonson sõitis kohe välja, jõudis aga ainult Lehtse jaamani. Tapal olid juba korpuse väeosad sees. Sealt neid väikese salgaga välja ajada polnud võimalik. Venelased jäid Tapale peatuma ja Tallinn jäi rahule.

Andmete järele 2. detsembrist 1918.a., ajal millal neid Tapal kinni peeti, oli põhjakorpuslastel üksi põhja pool Tartut: ohvitserisid 280, sõdureid 1820, hobuseid 450. Seega palju rohkem kui meil üldse siis sõjaväge oli.

Sakslastele Riia, vene valgetele Tallinn

Mis sundis Põhja korpust oma taganemise või õigem põgenemise suuna muutma Riia pealt Tallinna peale?

Arvatavasti leppisid taganevad okupatsioonivõimud ja Põhja korpuse juhid omavahel kokku maa-alade kohta, kus keegi neist pidi tegutsema. Alguses olid kõik pea kaotanud. Aga siis saavutati kokkulepe, mis sakslastele Riia, Põhja korpusele aga Tallinna jättis. Kohalikud valitsused oleks muidugi kukutatud. Põhja korpus oli sakslaste organiseeritud.

Sakslased andsid talle varustuse, raha ja aitasid inimestega komplekteerida. Tema koosseisus oli palju Balti sakslasi, peaasjalikult kõrgematel kohtadel. Ka kindralmajor Vandami kõrvaldamine Põhja korpuse ülema kohalt ja tema asemel polkovnik von Neffi määramine ei tõotanud meile midagi head. Vastupidi, ta näitas, missugune vaim korpuses võimul oli ja missugust teed käia taheti.

Minu arvates oli see Põhja korpuse episood üks kardetavamatest meie vabariigi algpäevil.

Eesti Ajakirjanikkude Liidu kogumikust "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt" (II kd, Tallinn 1927) toimetanud Ralf R. Parve


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)