Lapsajakirjandus ees, kasum taga?

HANS H. LUIK,      13. juuli 2005


Avasõnad Eesti Ekspressi suvepiknikule Viinistus 8. juulil

Kahe nädala eest helistas mulle üks ajakirjanik ja palus väljendada arvamust ajakirjanduse eelseisva ahistamise kohta. Et mingil presidendi suvepiknikul ehk ümarlaual olid riigiametnikud just nagu nõudnud ajakirjandusseadust.
Ma ei arvanud, et peaksin sel segasel teemal sõna võtma. Uskuge või mitte, ajakirjandusvabaduse kaitsmine riigiametnike eest tundub kuidagi vanamoodne. Olen parteitu pressi ülesehitamisega omal ajal nõnda palju tegelnud, et ka armas asi võib tüütuks saada.
Viimases Eesti Ekspressis teataski Hagi Shein, et mingit tõsist arutlust ajakirjanike suukorvistamise teemal tolles ümarlauas ei kõlanud. Raivo Palmaru ütles ühe lause, Ene Ergma täiendas veel ühega. No niipalju võin minagi!
Eesti ajakirjanduse juhtimises leidub nii kõva käe stiili kui ka liberaalsust. Kõva käega juhtimist viljelevad ajalehed, mille nõukogudes räägitakse võõrkeelt: Postimees, Äripäev, SL Õhtuleht. Eestikeelsete juhtorganitega lehed – Maaleht, Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht – on rohkem demokraatlikud "pika keti otsas" organisatsioonid. Väljaandjad sekkuvad vähem sisusse, ajalehtede kujundus pole väga keskendatud, teemaarendustes märkab teatud hajaliolekut.
Eesti kapitalil lehed, Maaleht eriti, arenevad kuidagi sammhaaval, lapselikult. Samas välismaalaste omatavad lehed suudavad kiiresti täispöördeid ellu viia. Näiteks Sõnumilehe muutmine tabloidiks sisuliselt päevapealt (tõsi küll, töötajatele lubati ju teisiti, aga SLi töötajate ees pole patuta ka eesti omanikud, sh mina).
Välismaalaste lehtedes kohtame rohkemat järjekindlust neil puhkudel, kui toimetus või ülemused on otsustanud kedagi paljastada ning vihelda. Või jälle kiita, nagu ajaleht "Reformimees" aasta alguses Reformierakonda kiitis.
Vahepalaks: nüüd saame tagasi vaadata viie partei kirjale Oslosse, Postimehe omanikele. Mulle tundub, et erakondade tegevusest oli kasu nii Postimehele (ajaleht tasakaalustas oma uudised) kui demokraatiale tervikuna. On muuseas ka selgunud (Hannes Rummi teade „Keskpäevatunnis"), et viie partei kirja algatus ei tulnud sugugi mitte "kurjadelt konkurentidelt", vaid nüüdselt kultuuriministrilt Raivo Palmarult.
Aga Raivo Palmaru olematu ajakirjandusseadus on paberist tiiger, kasutades Mao Zedongi väljendit. Ilmaasjata võtsid ajakirjanikud seda forsseeritult rünnata.

Tegelikke ohte mõtlevale ajakirjandusele näen praegu kolme:
1. Võitlus madalaima ühisnimetaja pärast. Ma ei ole Hollywoodi "kultuurisaavutuste" austaja ega naudi ka lapsikut ajakirjandust. Toimetused muutuvad järjest profimaks suurte muutuste tegemisel, ja kui "ülaltpoolt" antakse ette muutus lihtsama, emotsionaalsema esituse suunas, siis tormavad sellesse suunda kõik konkurendid üksteise võidu!
Eesti Ekspressi puhul tooks taolise trendi järgimine kaasa kultuuri- ja ajaloolehekülgede kärpimise, spordi- ja autolugude vohamise. Jõuaksime publiku "lowest common denominatori" ehk madalaima ühisnimetaja juurde ning – Ekspressist saaks arvamusliider, kel pole oma arvamust! Juhul kui tahaksime lapseliku ajakirjanduse võidujooksuga kaasa minna.

2. Manipulatsioon. Üks või teine toimetus võib aeg-ajalt mitte pahatahtlikkusest, vaid isegi mängulustist (!) anduda kiusatusele ühiskonnaelu korraldada. Selle põhjuseks võib olla nii ajakirjanike toompeastumine (lugejale serveeritakse parteide ja valitsuse tegevust kui elu tähtsaimat avaldumisvormi) kui liigse "isakese" mängimine (neljas võim hakkab pähe).

3. Asümmeetriline sõda suhtekorraldajatega. Suhtekorraldaja esindab üht teemat, ajakirjanikul on käsil kümme teemat. Seetõttu keskendub suhtekorraldaja oma teemale rohkem, tassib ajakirjanikule ette kiidetava isiku pilte või statistikat mõne plaanitava seaduse kinnituseks. Ajakirjanik, eriti laisk ajakirjanik, kes oma vaateid välja ei viitsi kujundada, neelab valmis küpsetatud kakukese ilma närimata alla. Ja avastabki lugeja end lugemas iga-aastast "artiklit" taas kord põhjalikult uuendatud Toyota Corollast või mõne riigivarga armsatest annetustest heategevuseks.
Minu lootus on, et Eesti Ekspress, mille suveharjaüritust me Viinistus peame, jääks manipulatsioonidest kõrvale ega tõstaks ka ise nina liiga taevasse. Meil on kindlasti kõige intelligentsemad ajakirjanikud riigis, niisiis ajakirjanduslikku Hollywoodi me korraldama ei hakka. Mida välismaa lehekompaniidelt õppida, on vormiliste muutuste otsustav sisseviimine. Eestlastena oleme siin-seal liiga kõhklevad.

Kõige rohkem naudin ma elegantsi, millega intelligentne, oma materjaliga tööd teinud ajakirjanik kirjutab omaenda nimel teemale üldistuse. See on ajakirjanduse mant. Ärge kokkuvõtvates lausetes peljake sõna "mina". Hea tekst nõuab keskendumist ja aega, väljaandjale tähendab see raha. Olen kulutusteks valmis.
Sest üks viga, mis ajakirjanduse analüüsis Eestis tehakse, on majanduslik determinism. Paljud, nagu näiteks Evi Arujärv eelmises Sirbis, arvavad, et ajakirjanduse muutumine primitiivsemaks tuleb omanike rikastumissoovist.
No ma ei tea.
Omanikke on vist ses mõttes erinevaid. Täna viibime me Eesti Päevalehe ühe omaniku Jaan Manitski kunstimuuseumis. Kogu siinne eksterjöör räägib looja hoopis teistlaadi motivatsioonist. Jüri Ehasalu Maalehe nõukogust ega ka siinkõneleja ei pea küll kusagile kõrgemale kasumiaruandeid andma, kus kasumi hinnaks oleks rumalam "toode". Vaba inimene on defineeritav ainult oma majandushuvi kaudu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)