Lahendus on olemas olnud ja on olemas

Gennadi Vihman,      07. juuni 2006


On reaalsus, et elame Eesti Vabariigis ja oleme Euroopa Liidus. Olime 50 aastat mitte omal tahtel Nõukogude Liidu koosseisus. 1988. aastal hakkasime end vabaks laulma. 1991. aastal taastasime küll Eesti Vabariigi järjepidevuse, kuid peame ka tõdema, et see pole päriselt sama riik, mis oli enne 1940. aastat. 1994. aastal lahkusid Eestist Vene väed.

Reaalsus on seegi, et 2006. aasta kevadel on Eesti pealinna keskel üks objekt – nn Pronkssõdur –, mis vähemalt kaks korda aastas, 9. mail ja 22. septembril äratab üldsuse tähelepanu. Praegu Pronkssõduri ümber arenevad sündmused pole juhuslikud, vaid kuskilt ja kellegi poolt juhitavad ning kellelegi kasulikud. Võib-olla on need osa eelmängust vähem kui aasta pärast toimuvateks parlamendivalimisteks või ka juba tänavusügisesteks presidendivalimisteks.

Kui ei tea, püüa mõista!

Mina ja enamik eestimaalasi ei tea, mis on sõda. 1941. aastal suvel ei teadnud seda ka tuhanded 18-19aastased noormehed Nõukogude Liidus, sealhulgas Eesti NSV-s, kelle kahe suurriigi poliitikud kiskusid sõjamöllu. Sageli viis paariaastane vanusevahe vennadki sõdima üksteise vastu.

Meist enamik ei tea, mis tunne on olla lahinguväljal, kui surmavalt saab haavata su kaaslane, aga sul pole võimalik teda aidata. Me ei tea, mis tunne oli eesti poistel Sinimägedes või Tehumardil.

Kui me kõiki neid sõjas olemise tundeid ei tea, siis seda enam peaksime püüdma mõistma neid, kes sellest põrgulikust möllust enam kui 60 aastat tagasi eluga pääsesid ning nüüd, oma elulõpul soovivad olnut meenutada, mälestada langenud või lahkunud võitluskaaslasi. Kahjuks kaasnevad sellega sageli poliitilised mängud ja ajaloolist tõde moonutav propaganda.

Küsin: miks ei ole meie, eestlased, viimase 15 aasta jooksul teinud praktiliselt mitte midagi, et kümneid tuhandeid vene keelt kõnelevaid inimesi, sealhulgas sõjaveterane, liita Eesti ühiskonda? Ekslik on arvata, et peaaegu kohustuslik eesti keele õppimine aitaks neil lõimuda meiega. Miks pole neid kaasatud Eesti Pensionäride Ühendusse, Eesti Pensionäride Liitu, Eesti Vanuripoliitika Komisjoni, Eesti Naisliitu jne. Need ei tohiks olla ainult eestlaste organisatsioonid, nende ühenduste kaudu saaks palju ära teha kõigi eestimaalaste mõttemaailma, väärtushinnangute ja tõekspidamiste kujundamiseks.

Või siis Miks ei osale teistest rahvustest noored, kes piisavalt valdavad eesti keelt, skautide ja gaidide, kodutütarde ja noorkotkaste liikumises ning teistes noorteorganisatsioonides. Mitte-eestlased noored saaksid neis teada tõde Eestist ja tema ajaloost, nende ajalooteadmised ja väärtushinnangud ei piirduks siis ainult Suure Isamaasõjaga, vaid nad teaksid ka Teise maailmasõja tausta.

Mida teha Pronkssõduriga?

Tunnistagem ausalt – õige mahavõtmisaeg on möödas. Kõige sobivam oleks olnud 1994. aasta sügis, kui lahkusid Vene väed. Siis oli ju valitsemas loosung „Plats puhtaks!". Arvan, et tollal oleks saanud selle monumendi maha võtta ja ära viia päris rahulikult ja valutult. Loogika järgi: läksid Vene väed, läheb ka Pronkssõdur!
1995. aastal korraldati Tõnismäe monumendi rekonstrueerimise projektikonkurss Eesti juhtivate arhitektide osavõtul. Tulemused oli praktiliselt rakendatavad. Kuuldavasti ei leidnud pakutud lahendused kahjuks Vabariigi Presidendi poolehoidu, ning nii jäigi asi katki.

Ka veel 1996. aastal pidas Tallinna linnavolikogu isamaaliitlasest esimees Mart Laar selle mälestusmärgi kõrvaldamist ebaoluliseks. Tsiteerin: „Ei maksa arvata, et alustan oma tegevust linnavolikogu esimehe kohal kohe Tõnismäe monumendi eemaldamisega, Tallinnas on hulk palju olulisemaid lahendamist vajavaid probleeme." Julgen väita, et ka täna on Tallinnas palju olulisemaid probleeme kui Tõnismäe monument. Aga see probleem on olemas ja vajab lahendamist!

Arvan, et ilma läbirääkimisteta ning kõiki pooli rahuldava kokkuleppeta ei saa praegu midagi ära teha. Konsensuse saavutamine oleks parim lahendus. Teiseks võiks läbi vaadata 1995. aasta projektikonkursi tulemused ja nendest lähtudes edasi minna.
Olulisim on teha kõik selleks, et Eesti ei saaks kuulsaks Teise maailmasõja viimase lahingu pidamisega Tõnismäel aastal 2006. Tänan Eesti politseid, kelle tarmukus, otsustavus ja jõuline tegutsemine on Pronkssõduri juures ära hoidnud vastaspoolte füüsilise kokkupõrke ja võimalikud ohvrid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)