Uued tuuled Rootsist uhuvad Estonia tõde kaldale

EVELYN SEPP,      07. veebruar 2007


Vahetult enne mulluseid jõule lõpetas Riigikogu Estonia uurimiskomisjon oma töö. Sõjatehnikaveost reisilaeval valmis raport, mis kokkuvõttes kinnitas juba varem Rootsi valitsuse poolt omaks võetut. Küll jättis see aga otsad lahti küsimustes, mis puudutasid Eesti osalust nendes vedudes. Sellisest häbiväärsest olukorrast väljatulekuks esitasin lõpparuande juurde oma eriarvamuse. See on ka põhjus, miks minu heakskiitvat allkirja lõppraporti juurest ei leia. Riigikogu uurimiskomisjon ei ole turuplats, kus saaks tõega kaubelda.

Komisjon tegi küll mõnes mõttes palju kasulikku tööd, mis aga tulemuses tegelikult ei kajastu. Selle raporti tähendust vähendab üks suur viga – poliitiline kompromiss, millega hiiliti kõrvale eelkõige vastutusest. Me ei käinud ligi poolteist aastat koos ju selleks, et elada sõbralikult teadmatuses edasi. Minu hinnangul oli komisjoni ainus ülesanne see, et tuua asjasse juurde selgust. Seda aga tegelikult ei lisandunud. Miks? Ilmselt jäi komisjoni enamusel tahet või julgust lihtsalt väheks.

Isamaa lapsesuu?

Omamoodi kummitempli sellisele hämale lisas ka 1994. aasta alguses välisministri portfelli kandnud Trivimi Velliste närviline ülestunnistus. Komisjoni möödunud aasta 13. detsembri koosoleku stenogrammist pärineb tema täpne tsitaat: "See väide ei vasta tõele, et Eesti juhid, kes on siin käinud tunnistusi andmas, et nad ei teadnud mitte midagi. See väide ei vasta tõele."

Meenutan, et komisjonis käis eelnev jutt sõjatehnikavedudest. Ühtlasi kinnitas kolleeg Velliste samal koosolekul veel sedagi, et tõele ei vasta ka komisjoni järeldus, nagu ei teaks komisjoni ees käinud kõrged Eesti ametnikud sõjatehnikavedudest midagi. Just seda aga kinnitasid nad meile suuliste küsitluste käigus ja ka kirjalikult.

Eks igaüks tehku sellest omad järeldused. Küll on aga täna aeg vaadata edasi, sest eksivad need, kes lootsid, et komisjon lõpetas oma töö ja seega on teema päevakorrast maas. Loomulikult ei ole see nii. Minna on veel pikk tee. Aga peamine, mida viimased kaks aastat Estonia teemasse on toonud, on see, et üha kindlamaks muutub veendumus, et kõik faktid on meie ees täna juba olemas. Palju seni fantaasiateks tembeldatust on saanud ametliku kinnituse, ja nii see valede müür aegamisi mureneb.

Heidame kiire pilgu sellele, mis on juhtunud raportile järgnenud nädalatel.

Nimetud autod Estonia pardal

Ajalehes Den za Dnjom ilmus uuriva ajakirjaniku Virkko Lepassalu pikk lugu sellest, kuidas KAPO koostas omal ajal huvitava raporti president Lennart Merile. Tegu oli presidendi konfidentsiaalse palvega ja see memo keskendus laeva lastile. Nimetatud loo allikaks olnud dokumendi riigisaladuse tähtaeg oli just-just läbi saanud.

Tasub tähelepanu pöörata kahele asjaolule. Lugu sisaldas endas infot koobaltikoorma kohta laeva viimasel reisil, mida loomulikult ametlikes tollidokumentides ei kajastunud ja mille paikapidavust KAPO kohe ümber püüdis lükata. Kuid märksa olulisem on hoopis teine seik – nimelt kaheksa nimetut autot, mille kohta andmeid ei leidu üheski nimekirjas. Ei laevafirma, piirivalve ega tolli omades. Millegipärast ei olnud KAPO-l nende kohta aga midagi öelda.

Muidugi ei saa kommentaare küsida enam neilt, kes jäid merepõhja, aga umbes 100 veomeetri mittekajastumist laeva autodekil võiks toona piirivalve, tolliameti ja ka laevafirma heaks töötanud inimesed püüda selgitada küll. See ei ole mingi väike hälbimine lastiarvestuses. See on midagi palju enamat!

Rootsi kaitseminister ja tuukrite vaikimisvanne

25. jaanuaril tuli veel üks huvitav uudis. Sedapuhku Rootsist. Nimelt andis Rootsi kaitseminister pressikonverentsi, mille sisu oli lühidalt järgmine: Rootsi valitsus astub samme, et tühistataks tuukrite vaikimisvanne, avalikustataks kõik kriminaalmaterjalide labori valduses olevad videofilmid ning neid asutaks uurima ja võrdlema nii, et tööülesanne ei oleks püstitatud vaid loaga vaadelda materjale kindla ajavahemiku kohta nagu seni. Lisaks veel üks edasiminek: selle juurde kutsutakse ka Eesti ametlikud esindajad.

Loomulikult võib see kõik olla vaid PR-trikk, et anda näiline kate Andrus Ansipile, kes loo trükkimineku ajaks on vastanud Riigikogus Keskerakonna fraktsiooni arupärimisele Estonia kohta. Aga eks aeg näita, mis sellest kõigest tõeks või tõevirvenduseks osutub. Seni lootkem parimat.

Rootsi teadlased murravad müüte

Väheoluline ei ole kindlasti ka hiljutine uudis, mis pärineb Rootsi Göteborgis asuva Chalmersi tehnikakõrgkooli uurijategrupi mudelkatsetelt. Nimelt on nad nüüd jõudnud veendumusele, et laevatekile tulvas vett 3–4 korda rohkem ja seega uppus ka laev kiiremini, kui on väitnud rahvusvaheline uurimiskomisjon.

Uurimisrühma juhi Claes Källströmi sõnul tulvas laevatekile vett seni arvatud 300–400 tonni asemel vähemalt 1200 tonni minutis.

Samuti ei läinud Rootsi teadlaste sõnul laev kreeni kell 1.14 nagu seisab lõpparuandes, vaid võis minna juba 1.02. Ka radariekraanilt kadus laev mitte kell 1.50, vaid seniarvatust 25 minutit varem.

Meenutan, et tegemist on Rootsi riigi poolt tellitud uuringuga – Chalmersi teadlaste grupp uurib Rootsi valitsuse ülesandel mudelkatsetuste ja arvutisimulatsioonide abil Estonia uppumist, otsides vastust küsimusele, miks alus läks nii kiiresti kreeni ja uppus koheselt. Seega rahustan ka neid kriitilisi lugejaid, kes seda taaskord mingiks fantaasiaks eelistaksid liigitada.

Ehk on sellest vara teha kiireid järeldusi, midagi aga siiski. Asjatundjad on seda uudist igatahes kommenteerinud nii, et ainuüksi visiiri rebenemine poleks võimaldanud laeva nii palju vett voolata ja ilmselt pidi laeva veel kuskilt mujalt vett tulema.

Maaleht ja Rootsi tuuker

Täiesti võimalik, et just nimelt sellele probleemile annabki vastuse 1. veebruari Maalehes avaldatud ülevaade 1999. aastal Jutta Rabe poolt tehtud videointervjuust Rootsi tuukri Hakan Bergmarkiga. Tegemist on endise Rootsi 5. miiniväedivisjoni eliitrühma tuukriga, kel on, lühidalt öeldes, eriväljaõpe väga keeruliste operatsioonide läbiviimiseks meresügavustes. Soovitan seda pikemat lugu igaühel lugeda. Aga peamine on seal kinnitus, et Rootsi korraldas laevavrakile mitu sukeldumist, mida seni on eitatud ja mis paljastavad kogu selle müsteeriumi tegelikud tagamaad.

Bergmark kinnitab, et nii tema kui ka teised sukeldujad nägid 1. oktoobril 1994 toimunud sukeldumise käigus rambi kõrval suurt auku, mis nende ühise arusaama kohaselt pidi olema plahvatusjälg. Samuti üllatas neid see, et tööde tellijale üle antud lintide hulgas seda filmingut hiljem enam ei olnud ning et Rootsi valitsuse versioon erines oluliselt sellest, mida tuukrid tegelikult filmisid ja nägid.

Muidugimõista tembeldati kõnealune tuuker Rootsis pärast intervjuu ilmumist haigeks inimeseks. Mõeldes aga sellele, kui kiiresti on Eesti meedias kuulsust kogunud erinevad "haiged" inimesed meelelahutusmaailmast, ei pälvinud kõnealune, tõeliselt skandaalne intervjuu Eesti vabas meedias isegi refereerimist. Süüdistada Maalehte odava populaarsuse otsimises vist alust pole.

Selge on ju ka see, et Hakan Bergmarki näol on tegemist reaalse inimesega, kel on nimi ja nägu, millega on ta valmis vastutama oma sõnade eest. Tegemist on videos oleva materjaliga, mida saab vajadusel ka üle kontrollida. Seega oleks viimane aeg ajada selg sirgu ja hakata senisest veelgi jõulisemalt nõudma konkreetseid vastuseid neilt, kelle pädevuses on neid anda.

Uurimist kui protsessi on juba teeseldud paar aastat. Asuks nüüd uurimise enese juurde, mis on suunatud ka tulemusele – s.o laevahuku tegeliku põhjuse väljaselgitamisele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (29)