NATO nõuab Eestilt leiba?

EDGAR KASKLA,      14. august 2002




17. juulil ilmunud Kesknädala juhtkirjas nimetab kaitseministri poliitiline nõunik Ramon Loik ühinemist sõjalise blokiga pikaajaliseks rahu investeeringuks ja ütleb, et NATO leiba ei küsi. Probleem aga just selles seisnebki, et NATO nõuab Eestilt leiba.

Elan kogukonnas, kus eestlased toetavad üksmeelselt Eesti liitumist NATOga. Vanem põlvkond, kes oli sunnitud Eestist lahkuma, tuletab meelde, et väiksed riigid vajavad suurte abi ja toetust, muidu nad kas vallutatakse suurriikide poolt või müüakse maha, nagu tehti enam kui 60 aastat tagasi, kui Molotov ja Ribbendrop leppisid kokku Euroopa poolitada. Siin leitakse, et kui Eesti, Läti ja Leedu astuvad NATO liikmeteks, on nende militaarne kaitse garanteeritud, sest Vene Föderatsioon ei julge riskida alustada suuremat sõda suure ja tugeva NATO sõjaväega.

Mõni reegel enam ei kehti

Ajalugu fikseerib Venemaa kui Baltikumi ja kogu Lääne-Euroopa vaenlase ning rõhutatakse, et "ei tasu venelast usaldada."
Kuna Vene Föderatsioon on pehmendanud oma seisukohta teravalt oponeerida NATO laienemist Baltikumi, võib uskuda, et Eestile antakse luba saada NATO liikmeks. Praktiliselt võib öelda, et see otsus on tehtud. Siiski jätkub selle ümber diskussioon ja veel arutatakse, kas NATOt on tänapäeval tõesti vaja.
Ajaloost tuleb kahtlematult õppida, aga on ka neid aegu, mil vanad reeglid ja vanad tendentsid enam ei kehti ja hetkel tundub, et NATOga liitumine saab Eestile olema lihtsalt väga kulukas "liikmemaks", mida riik peab maksma selleks, et kuuluda prestiizhikasse militaarsesse klubisse.
Hiljuti ilmunud Kesknädala juhtkirjas mainib Ramon Loik, et "NATO ei küsi leiba." Ja väga õigesti kiidab ta NATO professionaalsust. Et peab mõtlema NATO ideele kui pikaajalisele rahu investeeringule. Probleem aga seisab selles, et NATO just nõuab leiba. Sõjatehnika, mida NATO riigid kasutavad, peab olema valitud NATO standardite järgi. Tõsi küll, kõige uuem tehnoloogia kuulub USAle ja teistele suurematele riikidele, kuid iga munder, kuul ja lennuk peab olema valitud selle järgi, mida NATO liikmetele lubab. Juba nüüd vahelduvalt kirutakse ja naerdakse euronorme, siia otsa võib ka oodata natonorme! Kindlasti on tehtud uuringuid, kui palju NATO võiks Eestile maksma minna. Julgen prognoosida, et seda on palju rohkem, kui praegu kaitseväe peale kulutatakse (ja kindlasti oleksin nõus väitega, et ka kaitseväge tuleb tõhusamalt toetada). Mingil määral on vajalik sõjatehnika doteeritud teiste liikmete poolt, kuid ikkagi läheb kogu asi kõvasti maksma. Jälle tullakse tagasi küsimuse juurde, milleks?

Kas ikka Venemaa ründab Eestit?

Tänapäevases Euroopas on raske ette kujutada situatsiooni, kus Vene riik otsustaks rünnata Eestit, veelgi raskem kujutleda, et Euroopa Liit ja USA ei reageeriks olukorrale, isegi kui Eesti ei juhtuks olema NATO liige.
Ka endine Jugoslaavia oli väljaspool NATO sfääri, kuid leiti, et olukord oli niivõrd käest ära läinud, et vajati tõsisemat aktsiooni Euroopa stabiliseerimiseks. Eestisse on küllaldaselt Euroopa raha investeeritud ja vaevalt, et EL, USA või isegi üksikud Euroopa riigid lubaksid sõjalist rünnakut, mis ohustaks nende kapitali, eriti kui see kõik toimuks nende geopoliitilisel ukselävel. Nagu paljud teisedki on maininud, leiab Eesti turvatunnet ka siis, kui ta otsustakse ELi võtta, sest tegemist on siis Euroopa Liidu maaga (ka see otsus on de facto tehtud).

Kindlasti on tehtud uuringuid, kui palju NATO võiks Eestile maksma minna, julgen aga prognoosida, et seda on palju rohkem, kui praegu Kaitseväe peale kulutatakse.

Mitmed kommentaatorid USAs on kritiseerinud NATO laienemise plaani, sest kardetakse Vene Föderatsiooni ning arvatakse, et liikumine Kesk- ja Ida-Euroopa poole võib Venemaad provotseerida, rikkudes võrdlemisi stabiilset olukorda, mis on kestnud 10-12 aastat. Need eksperdid aga oletavad, et Vene sõjavägi on Nõukogude Liidu ajast muutmata ja et geopoliitiline olukord Euroopas on ka oluliselt muutmata sellest ajast, mis 20. sajandil kehtis.
Vene riik pole kaugeltki see, mis oli Nõukogude Liit. Vähe on räägitud sellest, et rahvusvahelises poliitikas tekkis suur muudatus pärast USA rünnakut Afganistanis. USA sõjavägi tegi mõne nädalaga ära selle, mida Nõukogude Liit 15 aasta jooksul ei suutnud teha ning Vladimir Putin ja teised Venemaa juhtkonnas jõudsid järeldusele, et nemad sellise sõjamasina vastu konkureerida ei saa. Sellest järeldusest tuligi Putini otsus taganeda oma seisukohast NATO laienemise vastu ja selle eest anti Putinile tänukingituseks vabamad käed Tshetsheenias.

Putinil head suhted Bushiga

Vene sõjavägi on vaid vari sellest, mis sõjavägi Nõukogude Liidu ajal oli. Kümne aasta jooksul on saanud selgeks, et ka see "võimas" vägi koosnes enamasti varjudest. Afganistani tulemused seda just kinnitavad. Praegusel Vene riigil on suuri lahendamata majanduslikke probleeme ning on võimatu ülal pidada (või üles ehitada) sõjaväge, nagu see oli "heal vanal ajal".
Tundub, et Vladimir Putinil on head isiklikud suhted USA president George W. Bushiga (kuidas see võimalik on, ei oska spekuleerida!) ning sel põhjal tahab Putin parandada ka poliitilisi suhteid USAga. Muidugi, NATOsse astumine on kaitseks selle vastu, mis tulevik võib tuua, aga ka sel juhul võib NATO idee olla ajast ja arust. Võibolla nõuab tulevik uut taktikat, uusi kokkuleppeid. Miks täna raha kulutada NATO peale, kui homme seda ei vajata? Tuleb meeles pidada, et NATO liikmena on Eestil ka teisi kohustusi. Areneb militaarne professionaalsus, see aga tähendab, et eestlased peavad teenima sõjaolukordades, mis jäävad tõenäoliselt väljaspoole Eestimaad. Noored on jah nõus Eestit kaitsma, aga albaanlasi? Ja NATO liikmena saavad kõik USA vaenlased ka osaliselt Eesti vaenlasteks. On Eesti valmis laiemalt võitlema terrorismi vastu, silmas pidades, et ka USA ise leiab selle võitluse äärmiselt kuluka olevat? Näiteks uued masinad, mis lennujaamas pagasit uurivad, peavad novembriks paigas olema, aga Los Angelese lennujaamal puudub raha, millega neid masinaid üldse osta. Iga masin maksab sadu tuhandeid dollareid.
On vaid käputäis väikseid riike, kus sõjaväge üldse pole. Ameerikas on neist tuntuim Costa Rica. Võibolla ka pisike Eesti peaks kaaluma, kas tõesti on mõtet pühendada suur osa oma riigieelarvest sõjaväele, kui teised sotsiaalprobleemid on lahendamata. Turvaline riik on demokraatlik riik, mis muretseb eelkõige enda pärast. Mõned ei taha usaldada venelast. Minu meelest on märksa tähtsam küsimus iseenda usaldamises. Tehkem siis seda!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)