Savisaart sõimates meil kiirelt möödub aeg

Kuid jätkuvalt pole selge, mis suunas liigub Eesti ühiskond lähiaastatel. Eesti demokraatia omapära seisneb selles, et vali keda sa valid, kokkuvõttes saad võimule ikka Reformierakonna. Koos Reformierakonnaga aga käivad käsikäes juba viimased kaheksa aastat stagnatsioon ja korruptsioon ning süüdimatu suhtumine oma põhitegevusse – elamisväärse riigi ja eestluse kestmajäämise kindlustamisse.

 Enamikku olulisi teemasid (Rail Balticu vajalikkus, hiiliva vaesuse epideemia, järjest negatiivsemaks muutuv iive, Eesti muutumine vesipeaga väikeriigiks, kus elu koondub ühte punkti) kaetakse Edgar Savisaare sõimamisega.

Eesti riigil puudub sisu

Platoni ja Aristotelese jaoks oli linnriik kogukonna ideaalmudel. Samas kui Eesti on läbi sajandite olnud maarahva asuala. Muide, siinsed venelased kutsuvad meid tihti just sõnaga „maarahvas“. Ja ma võtaksin seda kui positiivset hinnangut, milles sisalduvad teatud aeglus ja mõtlikkus ning vanasõna, mille kohaselt tuleb üheksa korda mõõta, enne kui lõigata. Oleks seega justkui kaalutlev ja asjalik rahvus? Või olime seda enne sõda, ja siis toimus paradigma järsk muutus?

Millised on täna meie religioossed, kultuurilised, poliitilised ja majanduslikud vajadused rahvusena?

Me oleme kõige paganlikum rahvus Euroopas, kuid samas oleme suutnud pealt saja aastaga luua endale nii rahvuseepose ja unikaalsed traditsioonid (laulu- ja tantsupidu) kui ka ühise teadvuse, mis seob meid kogukonnana. Viimasel ajal küll kahjuks üha vähem, sest majanduslike ja poliitiliste vajaduste lahknevus Toompea mäel ning kogu ülejäänud Eestimaal omandab üha anomaalsemaid mõõtmeid.

Rändrahvad suutsid minevikus hallata suuri rahvamasse ka ilma püsiva territooriumita. Meie aga suudame täna hallata vaevu seda territooriumi, mille meie eelkäijad mitu tuhat aastat tagasi asustasid.

 Rändrahvana oleksid eestlased ilmselt juba ammu ajaloo prügikastis. Ainus, mis meid reaalselt seob, ongi siinne territoorium ehk ilusa looduse ja mitte nii ilusa kliimaga Eestimaa.

Mulle väga meeldiks, kui Venemaa tagastaks meile Petseri ja Narva-tagused alad, kuid kardan, et sellisel juhul tekiksid Eesti Vabariigil suured probleemid nende territooriumide haldamisega. Tänane Eesti riik suudab maksta miljoneid eurosid toetusi neljale nn riigiparteile, kes Riigikogus lösutavad, kuid samal ajal ei suuda hallata olemasolevat territooriumi: mida tühjem on Eestimaa, seda lihtsam on võimalikul agressoril läbi selle tühermaa edeneda riigi südame ehk pealinna suunas.

 Me oleme niigi tillukene riigike, kuid ikka keskendub kogu elu ja tulu järjest rohkem kahte piirkonda – Tallinnasse ja Tartusse. Regionaalpoliitika puudumine Eestis on aga otse ja üheselt Reformierakonna süü.

 Mõnes mõttes on linnastumine paratamatus. Kuid siinkohal ei tohi mingil juhul süüdistada Tallinnat tasuta ühistranspordis või Tartut ülejäänud Lõuna-Eestiga võrreldes paremates palkades.

 Sest milleks meile siis peale Tallinna ja Tartu veel see riik? Kas tõesti kehtib rahva seas järjest rohkem leviv arvamus: ma armastan meie ilusat Eestimaad, kuid tänane riik (ütleja üldjuhul samastab seda Toompeal sebijatega) jätab mind üsna ükskõikseks? Ei aita siin ka Ukraina sündmuste hüsteeriline kommenteerimine ja sõjaõhutamine koalitsioonipoliitikute poolt. Patriotismi kunstlikult ei tõsta hirmutamise abil.

 Riiki on meil muu hulgas vaja ka selleks, et nii tallinlaste kui ka tartlaste maksude arvelt toimuks teatud tasandus kogu riigi territooriumil. Elamisväärne peaks olema valdav osa eesti rahvuse poolt asustatud territooriumist.

 Riik ongi selleks, et avalike teenuste kvaliteet Tallinnas ei erineks samade teenuste kvaliteedist Kolga-Jaanis või Vastseliinas. Mitte selleks, et kägistada kohalikke omavalitsusi – põhjusel, et suurimat neist juhib Savisaar.

Toompeal aetakse primitiivset poliitikat

Ning see ei lähtu mitte kogukonna ega rahvuse huvidest, vaid üksnes võimulolevate parteide huvidest. Otse öeldes: tänane Eesti riik on Reformierakonna nägu, ning see ei ole mitte ilus nägu, mida vaadata! Parteipoliitika ohvriks on toodud nii haldusreform kui ka riigireform tervikuna.

 Just riik peab astuma samme madala inflatsiooni, kõrge tööhõive ja stabiilse majanduskeskkonna loomiseks. Need on põhitingimused; hoolimata sellest, kas võimul on vasak- või parempoolsed.

 Eesti riik aga ei ole pärast majanduskriisi jõudmist meie perifeeriasse ette võtnud mitte ühtegi sammu majanduse stimuleerimiseks.

 Fakt on, et kogu Ansipi valitsusaja ei võtnud riik ette mitte kui midagi Eesti ühiskonna majandusliku olukorra parandamiseks! Ideaalis peaksid ühiskond ja riik omavahel korralikult suhestuma. Umbes nii, nagu see süsteem toimib Põhjamaades. See suhestumine toimib isegi Ladina-Ameerikas. Eestis aga on riik ja ühiskond justkui kaks paralleelmaailma.

 Kas mäletate valges kampsunis Kristen Michalit? Hetkel, kui ministritool tema jalge all kõikuma lõi, tuli ta poliitilise spinni mõttes avalikkuse ees välja riigireformi kavaga.

 Kristen, sa oled täna jälle üks Reformierakonna tugisambaid, miks oled siis nüüd oma kunagise riigireformi äkitselt unustanud? Matusetoetus juba tuligi Reformile meelde, sest eks ole valimisteni jäänud vaid mõni kuu...

Toompea ja Tallinna totakas vastasseis

Postimehe arvamusportaalis esineti hiljuti sõnavõtuga teemal, et Tallinn üldse ei arene ja et sisuliselt kogu rahvuse säilimine sõltub valitsemismentaliteedist Tallinnas. Vihjan siinkohal Siim Veskimehe pseudonüümi all kirjutavale inimesele.

 Nomaeitea! Just see oli mu esimene reaktsioon, just niimoodi kokkukirjutatuna, kui ma seda artiklit lugesin.

 Pigem räägib eestlane ikka teemal, et mis teil seal pealinnas viga, kui meil siin vallas/linnas ei saa mitte kui midagi tehtud.  Ainar Ruussaar on öelnud, et ta on tõeliselt uhke pealinna keskväljaku üle, mis ei jää mingilgi moel maha teiste Euroopa suurlinnade peaväljakutest. Tallinnas on eriilmelisi randu ja lademetes rohelust. VIP-persoone ei pea enam lennujaamast linna eskortima Järvevana tee kaudu, sest Tartu maantee muutus Jüri Ratase linnapeaks oleku ajal esinduslikuks tänavaks. Tallinna linnapilti häirib suur hulk asotsiaalseid inimesi pargipinkidel ja ühistranspordis, kuid see on rohkem riikliku sotsiaalpoliitika puudulikkuse kui puht Tallinna probleem. Esimese Eesti Vabariigi ajal koguti sellised heidikud ühte kohta kokku ja pandi seal leivapalukese eest tööle. Sama skeem leebemas vormis võiks kehtida ka Euroliitu kuuluvas Eestis. Avalik linnaruum peab siiski kuuluma kõigile, mitte ainult lärmakalt alkoholi tarbivatele puntidele.

Tallinn saab muutuda ainult tugevamaks, Eesti aga hääbub?

Tallinn tugevneb ülejäänud Eesti arvelt – see on teatud mõttes paratamatus.

 Linnaõhk teeb vabaks mitte niivõrd hingelises, kuivõrd just majanduslikus mõttes.

Keskajal suleti ööseks Pika jala ja Lühikese jala väravad, et aadel ei saaks purjus peaga all-linna räuskama tulla. Täna vuhisevad ministrid Toompealt alla mustades ametiautodes ja, ilma eluga reaalset kokkupuutepunkti omamata, transporditakse nad kas eeslinnas või mõnes n-ö kuldse rõnga vallas asuvasse eramusse puhkama.

 Tallinn ja Toompea ei pea teineteist tingimata armastama, kuid nad ei tohi teineteist segada ning peavad kumbki keskenduma oma ülesannete täitmisele! Seda teisele kaikaid kodarasse loopimata.

 Ei ole Jürgen Ligi asi ahistada kohalikke omavalitsusi totakate maksuseadustega, selleks et näidata personaalselt koht kätte Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele.

Ning pole ka Savisaare asi sõna võtta Toompea-teemadel sel ajal, kui linnaelanikud tundide kaupa liiklusummikutes higistavad.

 Tehke oma tööd, härrad ja prouad Toompealt ja Vabaduse platsilt, ning lõpetage see väiklane nääklemine! Kusjuures seda väiklast nääklemist ja kõrki ülbust jagub samuti mõlemale poolele. Meenutagem, kuidas meie ilmeksimatu rahandusminister pani hiljuti paika Haapsalu linnavolikogu esimehe, tembeldades teda, otse öeldes, väärituks ussikeseks. Selle peale pole mul midagi muud öelda, kui et matslikkus ei sobi kõrgele riigiametnikule esitatavate nõudmistega kokku mitte kuidagi.

Oleme üks riik ja rahvus. Raske ja rõhuva minevikuga

Kas oleks siis palju tahta, et need isendid, kes kunagise orjarahva seast äkki n-ö orjapidajaks tõusevad, ei unustaks oma juuri, ei muutuks veel vastikumaks, kui olid seda läbi seitsmesaja aasta baltisakslased, ning tegutseksid siiski oma rahvuse huvides? Mitte kolmandate poolte huvides kusagilt välisriikidest.

 „I have a Dream!“ hüüdis kunagi Martin Luther King. Mul on ka unistus: et isegi Savisaare olemasolul lõppeks see nõme vastandamine ja vastandumine, mis mitte kellelegi mitte midagi ei anna.

Tegelikkuses võidaksid riik ja rahvus kui ühiskond tervikuna sellest, kui eeloleva valimistsükli jooksul vahetuks võim nii Toompeal ja Kadriorus kui ka pealinnas.

 Ma unistan targast ja pragmaatilisest peaministrist; pealinnas elavast nooruslikust linnapeast; presidendist, kes tunneks ja tunnetaks Eesti ühiskonda.

Avalikkuse tähelepanu liigselt Savisaarele fokuseerides võib Eesti meedia saavutada analoogse olukorra, kus ilmselgelt jahmunud Mart Laaril tuli punaste nelkide saatel õnnitleda presidendiks valitud Arnold Rüütlit.

 Ma tahan öelda seda, et ühiskond on poliitikutes tervikuna nii pettunud, et protestihäälte toel võib täiesti vabalt järgmiseks peaministriks tõusta Edgar Savisaar. President seda protsessi peatada ei suuda.

JAKKO VÄLI, kolumnist

[esiletõste] Otse öeldes: tänane Eesti riik on Reformierakonna nägu, ning see ei ole mitte ilus nägu, mida vaadata!

Jaga |