Russofoobia teeb Eesti vaeseks

Soola eestlaste haavadele raputati ka sellega, et  laastatud Eestimaale asustati hulgaliselt elama vene keelt kõnelevaid inimesi ja tagatipuks üritati meie armsat emakeelt hoopiski  välja suretada. Eelöeldu on loonud soodsa pinnase selleks, et  tänapäevani saab meie rahva hulgas hõlpsasti lõkkele puhuda venevastaseid meeleolusid ja hirmu Venemaa ees nende poolt, kes tahavad niisuguseid tundeid oma ambitsioonide rahuldamiseks ära kasutada.

Kellega kõrvuti elada?

Oleks ülimalt naiivne arvata, et eestlased saanuks peale sõda  või saaksid tulevikus jääda igavesti üksi elama siia pooltühjale maalapile, kui samal ajal kogu muu maailm vaevleb ülerahvastuse ja eluruumi puuduse käes. Pole ju meil täna isegi emapalga ebaõiglaselt kõrgele ülempiirile vaatamata kusagilt näha sündivuse plahvatuslikku kasvu eestlaste hulgas. Kõik kinnitab seda, et meil tuleb nii täna kui ka tulevikus jagada eluruumi teistest rahvustest inimestega.

Möödunud aasta 23. detsembril ilmunud Postimehe lisalehes Arter on esile tõstetud  maailmamees Neeme Järvi mõte: "Väga  hea, et meil need venelased siin on, et pole uusi tulijaid..."  Pole raske mõista maestro sõnade tagamõtet, et venelastega oleme juba harjunud koos elama, et nad on meile kultuuriliselt palju lähedasemad kui paljud eksootilised rahvused, kelle tavadega võib olla hoopis raskem leppida. Pealegi näeb igaüks, kes näha tahab, et siinsed venelased on juba omaks võtmas meie elulaadi  ja tunnevad end  mõnikord  võõrastena hoopis Venemaal. Samuti tuleb tunnistada, et mitmetel elualadel oleks meil nendeta juba üpris raske hakkama saada. Selle kinnituseks piisab kuulata kõrvalt, mis keeles  kõnelevad omavahel paljud mehed, kes  töötavad Tallinnas prügiveoautodel, santehnilistel välitöödel või isegi bussijuhtidena, Ida-Virumaa kaevuritest rääkimata.

Me võime küll nostalgiliselt meenutada, et kui viimase maailmasõja eel, ajal ja järel ei oleks Eesti kaotanud veerandit oma rahvastikust, siis jätkunuks meid kõigeks, kuid see ei muuda karvavõrdki tänast reaalsust. Nii on nii meile endile kui ka nendele, kellega kõrvuti elame, seda kasulikum, mida mõistvamad me oleme ja üksteise soove aktsepteerime. Paraku vilistavad sellisele ratsionaalsele mõtteviisile need poliitilised jõud, kes ikka ja jälle üritavad venevastaseid meeleolusid oma eesmärkide teenistusse rakendada.

Sellele kaardile mängiti juba Eesti taasiseseisvumisel, kui kodakondsuse saamine muudeti venekeelsetele inimestele võimalikult keeruliseks. Järgmisena mängiti see kaart efektselt välja  nn pronksiöö sündmustes. Alustati provokatsioonidega, mis pidid kinnitama samba Tõnismäelt äraviimise vajalikkust, ja seejärel kasutati samba rumala teisaldamisega esile kutsutud venekeelsete noorte mässu oma positsioonide kindlustamiseks eestlastest valijate hulgas. Nii sai pronksiöö sündmustega eksperimentaalset tõestatud IRL-i ja Reformierakonna poliittehnoloogide  poolt  püstitatud hüpotees, et  venevastaste meeleolude õhutamine on kõige lollikindlam viis oma võimu kindlustamiseks. Paraku vaikiti osavalt maha see kahju, mida niisugune aktsioon tegi Eesti riigi mainele ja majandusele.

Venemaa aitab kaasa

Iga riik on alati  huvitatud oma mõju ja tähtsuse suurendamisest maailmas ja kontrollist selle üle, mis toimub tema piiride vahetus läheduses. Suurriikidel on seda teha tunduvalt paremad võimalused kui Eesti sugustel  kääbustel. Venemaale on suhtumises taastatud naaberriikidesse  täiendavaks motivaatoriks solvumine, et need koostöö Venemaaga ära põlgasid ja pilgud lääne poole pöörasid. Oma  nördimust saab ta väljendada ka naaberriikides elava suure venekeelse kogukonna õiguste kaitsmise sildi all. Seepärast  pole Venemaa retoorikas ja ka mõnedes tegudes  raske otsida ja leida märke sellest nagu oleks ta iga hetk valmis Eestit (nagu ka teisi endisi sõltlasi) uuesti alla neelama.

Venemaa käitumist võib tõlgendada mitmeti. Kuna Eestis  hetkel võimu juures olevad poliitikud ei jäta  ühelgi võimalikul ja ka võimatul juhul kõiki teavitamata sellest, et Venemaa on Eesti julgeolekule ainukeseks ja suurimaks ohuks, siis võib Venemaa vastuaktsioone tõlgendada ka kui hobuse kabjahoopi tüütu taksi suunas, kes on oma klähvimisega teda surmani ära tüüdanud. Muidugi ei saa jätta arvestamata võimalust, et Venemaa strateegilises kontseptsioonis on tõepoolet olemas plaan B,  mis lastakse käiku siis, kui situatsioon maailmas peaks mingil põhjusel kardinaalselt muutuma. Kõiki neid võimalusi peavad selleks  kutsutud  riigiasutused mõistagi  uurima ja vastumeetmeid kavandama, kuid see ei tähenda, nagu oleks neil vaja sellega pidevalt tolmu üles keerutada ja rahvast närvi ajada. Nii ei arva aga poliitikud, kelle jaoks russofoobia on leivanumber oma positsioonide kindlustamiseks.

Oleme naabritest uhkemad

Mõned Eesti  analüütikud on viimasel ajal  rõhutanud seda, et kuigi Eesti geograafiline asend  seab meid  ida ja lääne vahel toimiva  vastasseisu  eesliinile, on see asukoht ühteaegu ka meie  strateegiline ressurss, mida saaks majanduse edendamisel senisest tunduvalt paremini ära kasutada. Selle asemel oleme viimastel aastatel teinud kõik suisa vastupidi, luues kuvandit  Eestist kui uhkest riigist, kes Venemaaga  ei tee mingit tegemist enne, kui too ei tunnista Tartu rahu kehtivust või vähemalt ei palu vabandust meile 50 aasta jooksul tehtud ülekohtu eest.

Avalikult püütakse kahe silma vahele jätta, maha vaikida või halvustada seda, kuidas käituvad  meiega sarnases olukorras olevad naabrid. Võtame või Soome, kellelt Venemaa on anastanud kolmandiku territooriumist ja kelle  provotseeritud Talve- ning Jätkusõja ajal sai surma kümneid tuhandeid soomlasi. See ei takistanud nutikatel Soome riigimeestel eesotsas president Urho Kaleva Kekkosega  peale sõda toonase Nõukogude Liiduga tasakaaluka ja vastastikku kasuliku poliitika ajamist. Kuigi nii Soomes kui ka meil Eestis on piisavalt palju neid, kes sellist  käitumist halvustavalt "soomestumiseks" nimetavad, ei takista see soomlastel tänaseni nautimast selle läbi suhteliselt lühikese ajaga saavutatud majanduslikku jõukust.

Meie tänased valitsejad ja neile ustav meedia hoiavad suu vett täis, kui Soome president Tarja Halonen sõidab koos Vladimir Putiniga vastavatud Peterburi-Helsingi kiirrongis ja Läti president Valdis Zatlers sõlmib Dmitri Medvedeviga Kremlis Lätile kasulikke kokkuleppeid. Neile on tähtsam samal ajal lõkkele puhuda skandaal, nagu oleks Tallinna linnapea Edgar Savisaar Venemaa mõjuagent, kuna ta nõutas Venemaalt investeeringuid vene õigeusu kiriku ehitamiseks. Keegi ei pane  tähele, et seeläbi väheneb ka  mingil määral tööpuudus Eestis. Selle asemel  kistakse  mängu Kapo, kes peab kinnitama juba varem mitmel korral käibele lastud versiooni, nagu püüaks Savisaar Eestit Venemaale maha müüa. Nõiajahti kaasatakse kõik jõud kuni presidendini välja. Oma võimalust on haistnud ka sotsid ja  nende end pildile upitav esimees Sven Mikser. See on nende kõigi arvates ainus kindel  viis  kõrvaldada oma ainuke tõsiseltvõetav konkurent tulevastel valimistel.

Jaga |