Kui euroliit nõuab, siis kas või vangimajja!

HEINRICH SUIK,      18. detsember 2002


Nüüd laseme siis elektriku magamistuppa, et kontrollida, kas lambivari öökapi peal ikka õiget värvi on.

Olen jälginud huviga artikleid elektriseadmete kontrolli vajaduse või mittevajaduse järele. Osa inimesi naudivad juba ette, kuidas saab raha teha ja ebakompetentseid ning rumalaid inimesi karistada. On toodud näiteid kontrolli vajadusest - keegi hakkas võrdlema elektriseadmete vastavust nõudmistele vajadusega autorehve vahetada. Autoinspektsioon või liiklusjärelvalve tegi ennast juba siis täis, kui hakkas O-tähte juurutama purjus autojuhi sugulastele. Sellist näidet annab ajaloost ikka otsida, sümpaatne Ines ka ei leiaks oma saates sellist sugulaste karistamise viisi.

Ministeerium vist loobub lauskontrollist

Viimane uudis kontrolli valdkonnast oli, et ministeerium hakkab uuesti seda probleemi arutama. Mind hämmastas, kui lihtsalt läksid inseneriharidusega inimesed üle järelvalve (s.o sunniviisilise ehk politsei) poolele.
Ütlen kohe ette, et mina suhtun sellisesse kontrolli negatiivselt. Ja minu arvates peaksid kõik inseneriharidusega inimesed, kui nad ei ole just ametnikud, mõtlema, kummale poole asuda.
Lähtuda tuleks kahest seisukohast: moraalsest ja materiaalsest.
Esmalt moraalne külg. Kuidas näeb praktiliselt välja kontrollimine? Tuleb inspektor või mõni töömees ja otsib teie korteri või maja läbi, ilma et tal oleks läbiotsimise vajadust, orderist rääkimata. Ilma tubasid läbi otsimata ei ole võimalik konstateerida, missuguses olukorras on elektrijuhtmed või muud elektriseadmed. Tavaliselt on korteris või elamus (intiimseid) ruume, kuhu ei kutsuta isegi lähedasi sugulasi. Tore on, aga nüüd marsib üks/mitu võõras(t) kingade või kirsadega igale poole. Kui seda nõuab euroliit, siis me lähme vanglasse. Eks läbiotsimise taga ole omad inimesed, kes ei oska olla vabad kodanikud ja ihkavad taga kontrolle ja veel kord kontrolle. Inseneridel (kui vabal kodanikel) ei sobi sellisest kontrolliüritusest osa võtta, see on ikka rohkem politsei/miilitsa ülesanne. Kui aga meeldib, siis peaks politseisse tööle või vastavasse riiki minema, kus kogu aeg kahtlustatakse ja kontrollitakse.

Restorani vaid lipsuga mehed

Palju seda aega tagasi oli, kui restorani uksel kontrolliti, kas lips on ees või ei.
Kui omanikul on vaja kontrollida elektriseadmeid, küll ta kutsub õiged mehed kohale, kes ka midagi teevad, mitte ainult ei kontrolli. See on omaniku tahe.
Nüüd materiaalsest küljest. Kontrolli korral omanikku ei tasu vaadata, tema kaotab niikuinii. Kontrollima hakkavad inimesed firmadest, kellel on akrediteerimistunnistus. Need tunnustatud firmad peaksid ka vastutama ja mitte ainult moraalselt. Kui ühe firma kontrolli tulemused lükkab ümber teine firma, kui suur on siis hüvitus omanikule. Arvatavasti peavad tunnustust taotlevad firmad end kindlustama mingi kopsaka summa eest. Ei oska öelda, kas selline summa on seaduses või määruses sees. Seal maailmas, kuhu me pürgime kontrollidega, mis annab loomulikult ka garantii, tegelevad suurel määral kindlustusinimesed, mitte isehakanud inimesed, ma mõtlen siin nn insenere.
Mul tuleb tööstuses sageli kokku puutuda asjalike inimestega, kellel on pahatihti väiteid, et see kontroll ei luba seda ja too kontroll ei luba toda. Selline mõtteviis on jäänud eelmisest riigikorrast, kus nii ettevõtted kui kontrollid kuulusid ühele omanikule. Nii kahjud, kontrollid kui ka vastutus olid kõik riigi kui omaniku kanda. Ei saa lahutada neid asju nüüdki. Kuigi omanikke on palju, kahju ja vastutust kannab ikka ainult omanik. Ja kontrolli teostab ka omanik.
Riik ega kontroll ei võta enda kanda mingit vastust selle elektrikontrolliga. Nagu aru võib saada, ainult trahvirahad tahetakse sisse kasseerida.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)