Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Tavainimene ajakirjanduse omavoli eest kaitseta

HEIMAR LENK,      06. november 2002


Mida teha, kui klantsajakiri teid sopaga üle valab ja vastulauset ei avalda?


Kui poliitikute puhul on ajakirjanduses üksteise poriga loopimine üsna tavaline ja seda ei võeta erilise süüteona, siis tavakodaniku puhul võib pahatahtlik artikkel kõmu-või pildilehes rikkuda inimese elu. Vastulause ebatäpsete faktide või erapooliku hinnangu kohta avaldavad ajalehed ülimalt vastumeelselt. Vahel tundub, et ajakirjanduseetika koodeksit, milles vastulause aukohal seisab, pole mõned peatoimetajad ealeski lahti teinud.
Eelmises Kesknädalas trükkisime ära minister Efendijevi loo, kes vaid kohtu kaudu suutis endale õiguse vastulausele välja võidelda. Enne seda aga jõudis Eesti Päevaleht valeandmete avaldamisega kolmes suures artiklis rahvastikuministri mainet märkimisväärselt määrida.
Täna avaldame loo, kuidas üks tavaline naine oma õigust vastulausele taga ajab.

Lp. Kesknädala peatoimetaja
Olen vägivalla ohver ja aastaid elanud oma eksabikaasa terrori all. Ohvriabi teenuse kaudu leidsin ajakirjanik Valdek Kiiveri, kes lubas minust kirjutada. Mõtlesin, et kas või õpetuseks teistelegi. Kui ajakirja Elukiri selle aasta märtsinumbri avasin ja artiklit "Ühe abielu varemetel" nägin, pidin peaaegu minestama. Ma ei tundnud ennast selles loos enam ära. Minust kui kannatajast, mille pärast seda artiklit palusin, oli tehtud jõhkard, joodik, varas ja terrorist.
Kui pöördusin ajakirja peatoimetaja poole ja palusin sõna vastulauseks, siis avaldati väike kirjake ja sedagi vaid 20-realise vastukajana eelnevalt avaldatud viieleheküljelisele artiklile. Mitte vastulausena, vaid vastukajana. Pärast seda saatuslikku artiklit on mul väga raske oma kodukandis elada, sest olen rängalt poriga üle valatud, kuid enese õigustuseks pole ridagi avaldada suutnud, sest ajakiri Elukiri veerud on minu jaoks suletud.
Kesknädalat olen ikka kui aususe ja tõe ajaleheks pidanud. Ehk aitate Teie mind?
Lugupidamisega Tiiu.


Kesknädal on kõigile avatud väljaanne ja seepärast anname ka proua Tiiule võimaluse oma seisukoht välja öelda. Peamise sellest, mida ta meile toimetuses rääkis, püüdsime ära trükkida. Vastust küsimusele, kellele toimetuse sümpaatia kuulub, lugeja ei leia.
Kesknädal kasutab peategelase sama muudetud nime, mida kasutas ka ajakiri Elukiri. Samas ei võta me endale õigust kritiseerida Elukirja artiklit ennast või toimetuse suhtumist peategelastesse. Kesknädal toob vaid ära proua Tiiu arvamuse temast endast kirjutatud loo kohta, mille ajakirjanik lugejale vahendab.

See lugu ei pretendeeri viimsele tõele, sest inimestevahelised suhted karile jooksnud abielus on reeglina lõplikult sassis ja keegi kõrvalseisja neid harutada ei suuda. Küll teeb meile muret tavalise inimese täiesti kaitsetu seisund kõikvõimsa meedia ja avaliku arvamuse ees. Kord ajakirjanduses mustaks määritul on äärmiselt raske avalikkuse ees oma puhast palet tõestada. Seda kinnitab ka proua Tiiu lugu.

Aidata raskelt traumeeritud naist, kelle sügavalt isiklik ja samas traagiline eraelu avalikkuse ette alasti kistud, pole lihtne. Kuid me täidame palve, millega lugeja toimetusse tuli. Ta soovis vaid, et me lehes tema tarvis ruumi leiaksime. Seda ruumi, mida ajakiri Elu, pärast neljaleheküljelist musta pesu pesemist, õnnetule naisele andmast keeldus.
Olgugi, et ajakirjanduseetika koodeks nõuab vastulauseks sama mahtu ja väljaannet, millises peategelase poolt laimavaks peetud artikkel avaldati. Proua Tiiu ei palunudki ennast puhtaks pesta, mida ta kahtlemata väärib. Ta palus vaid kirjutada ülekohtust, mida üks ajakirjanik ja toimetus tema kallal tarvitas. Kuigi Tiiu korduvalt palus, saatuslikku artiklit talle enne trükki andmist ei näidatud.

Ebatavaliselt traagiline abielu

Ma ei hakka Tiiu ja tema endise abikaasa lugu ümber jutustama. Ma ei hakka ka kedagi õigustama, sest ma ei tunne neid inimesi piisavalt. Räägin vaid lühidalt, mis Tiiuga juhtus.
Proua Tiiu tutvus ja abiellus oma saatusliku mehe Teeduga kümme aastat tagasi. Siis ta veel ei teadnud, et Teet oli oma eelnevas elus varastamise, röövimise ja pussitamise eest korduvalt kinni istunud. Ajakiri Elu toob näite, kuidas 1982. aastal pärast järjekordset kuritegu ja vanglast põgenemist tahtis kohtunik Teedule määrata surmaotsuse, kuid piirdus siiski 15-aastase vanglakaristusega.
Tiiu sõnul sujus abielu algus kenasti, kuni mees jälle jooma hakkas. Ühel õhtul, kui Teet purjus peaga koju jõudis ja Tiiult taksoraha nõudis ning viimane sellest keeldus, peksis Teet naise vaeseomaks. Peksis naise teise grupi invaliidiks. Peksis nii, et Tiiu enda sõnade järgi tuli talle silikoonist nina ja uued hambad panna. "Arstid imestasid, et ma pärast sellist peksu üldse ellu jäin," räägib naine.
Abikaasa Teet sattus jälle kohtu alla ja oleks kindlasti paljudeks aastateks kinni läinud. Kui mitte Tiiu... poleks talle andestanud. Ise tilgutite all lamades andestas ta mehele, kes ta peaaegu et tappis. "Teedu ema käis pisarsilmi palumas ja ma ju armastasin seda meest," nutab nüüd läbipõlenud närvidega naine.
Mõni aeg pärast seda põletati maha Tiiu eelmisest abielust pärinev kahekordne elumaja. Vaid vundament on majast järel. Nüüd nõuab vallavalitsus maja all olnud maad endale, kuna Tiiu ei jõudnud seda enda nimele vormistada.
Veel mõni aeg edasi, kui Tiiu jälle haiglas oli, peksti sisse tema Lasnamäe elukoha aknad. Nüüd on need korralikult trellitatud. Tiiu sõnul on Teet lubanud teda siiski lõplikult hävitada. "Ükskord ma su maha löön," olevat Teet viimasel kohtumisel sähvanud.

Teet süüdistab Tiiut

Ajakirja Elu artiklist kaks veergu oli antud Tiiule ja kaheksa veergu Teedule oma seisukoha avaldamiseks. Pole Kesknädala asi teise toimetuse leheruumi jagada, kuid artiklit lugedes ei teki kahtlust, kes lugeja silmis mustaks lambaks jääma peab.
Tiiut näidatakse eksabikaasa sõnul kui võimu- ja rahaahnet, närvilist, jõhkrat, kadedat ja sadistlikku naist. Tagatippu tuuakse veel ligi 20 aastat jõhkrate kuritegude eest vangis istunud Teedu arvamus, et Tiiu on teda tappa plaaninud.
Kesknädal ei astu vaidlusse, kes on ausam ja õilsam olnud ja kes keda tappa tahtnud. Küll on aga elu ise karistusi määranud. Tiiu tundub toimetuses närvilisena ja
lööduna, kuid igati elujõulise daamina, kelle tulevik ehk kunagi taas päikseline olla võiks.
Teet seevastu kannab saatuse poolt määratud karistust oma haigevoodis. Purjus peaga kukkus ta läbi jää, jäi pärast väljaronimist sinnasamasse jää peale magama. Hiljem sõitis veel märjana jalgrattaga ja külmetas põhjalikult. Mõne nädala pärast tõmbusid jalad gangreenist mustaks ja need tuli amputeerida.

Igaühel õigus vastulausele

Igaühel on selleks õigus, kuid enamik seda õigust kasutada ei saa. Sest toimetused reeglina ei taha vastulauseid avaldada. Tiiu tuttav, kes ajakirja Elu artiklit juhuslikult luges, kirjutas vastuse ja nõudis õigust, kuid tema pikemast loost avaldati vaid pisike katke ajakirja lugejakirjade rubriigis. Ja mitte rubriigis "vastulause", vaid hoopis "vastukaja". Justkui sõbranna Astrid oleks öelnud vastukajana välja oma arvamuse mõne Tallinna liikluskorraldust käsitleva artikli kohta.
Ometi kaitses Astrid inimest, kes tema meelest oli meedias sopaga üle valatud. "See on lausülekohus, mismoodi tema endine abikaasa teda laimab. Antud loost lugesin mina küll välja, et vägivalla ohver ei ole mitte muserdatud naine, vaid väge täis mehepoeg," õnnestus Astridil ajakirja Elu kirjade rubriigis Tiiu kaitseks öelda.
Kuid ega polegi meil midagi imestada. Tiiu ja Astrid on tavalised inimesed, meie endi hulgast. Muidugi ei arvesta toimetused nende arvamusega, veel vähem nõudega vastulausele. Miks mul selline veendumus?
Aga sellepärast, et isegi ministri jõud ei käi ajalehe omast üle. Selle lehe esiküljel ja eelmises Kesknädalas kirjutasime rahvastikuminister Eldar Efendijevist, kelle Eesti Päevaleht suure poliitilise sopaga üle valas, kuid vastulausest samas mahus keeldus. Asja pani paika alles Tallinna Linnakohus, kes oma otsusega toimetuselt vabandamist ja ulatusliku vastulause avaldamist nõuab.
P.S. Proua Tiiu pöördub avalikult juristide poole, et keegi neist teda oma kaitse alla võtaks ja kohtus ajakirja Elu vastu esindaks. Kui leidub keegi, kes mõõduka tasu eest õnnetut naist õiguslikult aidata sooviks, oleks toimetus nõus teda proua Tiiule vahendama.

Viimati muudetud: 06.11.2002
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail