Miks tellisin Kesknädala

Ants Metsla,      24. august 2005


Arvan, et R. Murdochi ennustus ajalehtede peatsest väljasuremisest täitub Eestis enne kui mujal. See saatus näib tabavat ennekõike end ajakirjandusliidreiks pidavaid Eesti Päevalehte ja Postimeest.
Postimehe tellijana pidasin vastu kuu aega, Eesti Päevalehte tellisin kauem. Loobusin sel suvel ega kavatse enam viga korrata. Kuna jääb veel ainult SL Õhtuleht, siis ma neid valikuliselt siiski sirvin.
Meie päevalehed pole ka pärast usaldusväärsusdebatti muutunud: need on kui vabamüürlaste loozhid, rahvast kaugel ja kõrgel, sünge saladuskatte all, aga ometi näivad nende loozhimeistrid, salaagendid ja valvekirjutajad arvavat, et räägivad rahva nimel ja rahvale. Näib, et nad koguni vajavad rahvast, vähemasti siis, kui tellimiskorraldusi postitavad.
Eestimaine adaat (islami tavaõigus – toim), et igas peres käigu vähemalt üks päevaleht, on murdumas. Põhjuseks on usalduse, paljudel ka rahapuudus, mitte see, et rahvas armastab kollaseks sõimatud SL Õhtulehte.
Minu karikas sai täis kevadel, kui ämbrikolin Eesti Päevalehe arvamustoimetusest kostis taevani ja Neti kubises sapistest pilgetest, aga toimetus tegi näo, nagu poleks midagi juhtunud. Jutt on kolmest arvamusloost: esimeses (1.04) kuulutas riigikogulane M. Lotman, kelle parteikaaslastest amatöörpoliitikud valitsuses läbi kukkusid, välja mingi (olematu) gerontofiilse nostalgia ja eesti isade sõja poegade vastu (toimetus plaksutas); teises (8.04) minetas teoloog T. Paul oma ligimesearmastuse ning kuulutas, et pole olemas inimlikku kõlblust ega eetikat, et ka julm ühiskond on sama loomulik ja fataalne kui külm ilmgi; kolmandas (14.04) loos kutsus aga Tartu eetikakeskuse (!) juhataja M. Sutrop meie liigsöövaid ("õgivaid") pensionäre tagastama riigile uue valitsuse lubatud pensionilisa. Sellele järgnes Eesti Päevalehes pensionäride mõnitamine nii sõnas kui pildis.
Ootasin lugejate reageeringuid, vastulauseid, saatsin neid ka ise lehte – ühtki artiklit, kirja ega mingit vastukaja ei avaldatud!
Mina ei ole netiinimene ja arvan, et tagasisidet peab lugeja saama lehe kaudu. Täielik vaikus pärast üldsust shokeerinud arvamuslugusid on ju toimetusepoolne arrogants ja lugeja arvamuse peale sülitamine, mis veel kord kinnitab, et Eesti Päevaleht ei vaja lugejat.
Küsiksin, miks peaks lugeja end stressitama, lugedes taolisi arvamusi? Hiljutine azhiotaazh "liiderajakirjanduses" usaldusväärsuse teemal oli ju lihtlabane üksteise ületrumpamiskatse, mingit teisenemist ei toimunud. Debati teemaks pidanuks ajakirjanduse usaldusväärsuse asemel olema ajakirjanduse (ajalehtede) sihtmärk. Tulekski öelda: ärge lugege valesid ajalehti!
Nii sattusingi oma ajalehe otsinguil Kesknädala manu. Õieti soovituse tõttu: meil siin Vändra alamkolkas loetakse seda ajalehte, mida "arvamusliidrid" ajalehepaariaks sõimavad. Üllatav, et hullu lehte oli hea lugeda, eeltoodutega oli vastupidi. Kesknädal võiks käia iga päev ja olla mahukamgi. Rohkem ei kiida, äkki pettun.
Viimasest Kesknädalast jäi meelde M. Tuusi aus jutt meie tervishoiu abitusest. Ka R. Tõnissoni ja L. Õunapuu artiklid olid huvitavad ja omanäolised. Autorid nagu tunneksid end oma arvamustes vabana.
Tellin Kesknädala.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)