Kolm küsimust peaministrile

Nimetage Euroopas riik, kus inimesest hoolitakse veel vähem kui Eestis?

Peaminister ütles 10. septembril Riigikogu infotunnis, et Eesti võlgneb oma hiilgava majandusedu meie suurepärasele maksusüsteemile, ja palus nimetada Euroopa riiki, mille edusammud viimase kahekümne aasta jooksul oleksid suuremad.

Nende näitajate poolest, millega me „Euroopas“ loorbereid lõikame, võib tal ju õigus olla. Aga mina tahaksin küsida, kas tema oskab nimetada Euroopas riiki, kus nii vähe hoolitakse inimesest; riiki, kus on nii palju nälgivaid lapsi, nii palju aidsihaigeid, viirusekandjaid ning narkomaane; riiki, kus nn keskmine palk erineb mediaanpalgast (palk, millest pooled inimesed saavad rohkem ja pooled vähem) enam kui kolmandiku võrra.

Viimane asjaolu tuleneb sellest, et rahvusvahelise valemi järgi läheb Eestis palgasaajatena keskmise palga arvestusse vaid tühine protsent töötajaid suurematest ettevõtetest, aga „keskmist“ või sellest kõrgemat palka teenib vaevalt iga kolmas-neljas palgaline. Ja meedias aina tsiteeritavaid ulmepalku (üle 3000 euro) saab vähem kui üks protsent (tuludeklaratsioonide põhjal).

Kogu palgaküsimus tuleneb sellest, et Eesti pole ratifitseerinud Euroopa Sotsiaalharta seda punkti, mis nõuab niisuguse töötasu maksmist, millega oleks võimalik ennast ja oma peretinimväärselt elatada.

Rõivas on Ansipi eeskujuliku õpilasena võtnud üle endise peaministri uskumatult demagoogilise statistikagavehkimise ning tegelikust probleemist mööda hiilimise osavuse, ühtlasi demonstreerides veendumust, et rahvas on kindlasti astmelise tulumaksu vastu (samas pagedes riikidesse, kus see kehtib!). Ja kui 17. septembri ETV „Foorumi“ saates küsiti vaatajate arvamust astmelise tulumaksu kohta, oli kolm neljandikku vastajatest selle kehtestamise poolt ning peaaegu samapalju tulumaksu üheprotsendise langetamise vastu. Valitsus aga raiub vastupidist.

Meenub ajalooline paralleel. Peeter I määras 1710. a. vallutatud Eestimaa kuberneriks oma soosiku, pirukapoisist vürstiks tõusnud Menšikovi, kes üritas Rootsi eeskujul pärisorjust kaotada. Mõisnikele tehti ülesandeks küsida maarahvalt, kas see seda tahab. Vastused on tänaseni olemas Tartus Eesti Ajaloo Arhiivis, ja kõigist mõisatest tulnud teated langevad sõna-sõnalt ühte: talupojad on väga rahul oma praeguse olukorraga ega taha mingit tundmatut vabadust. Eks tule tuttav ette?

Kui lausjoomine on inimõigus, siis miks pole seda ka avalik suitsetamine ja süstimine?

Vaieldamatu liider maailma mastaabis on Eesti ka alkoholi, eriti kange alkoholi tarbimises. Enamikule meie inimestest oli sellega seoses täiesti arusaamatu, miks uus korrakaitseseadus rõhutatult lubas alkoholitarbimist avalikus kohas, põhjendades seda isikuvabaduse kaitsmisega.

Jälle tahaks küsida: kas siis avalik uimastite süstimine ja suitsetamine pole samuti isikuvabadus? Viimane keelati pealegi ära suhteliselt hiljuti ning inimõiguste kaitsjad olid hiirvait. Ilmselt aga kaalub alkoholitootjate ja -müüjate lobby üles tervisekaitsjate ning ühiskonnateadlaste nõrgad hääled. Nii ei jõuagi info alkoholi ohtudest ja ohvritest just kõige rohkem ohustatud kontingendi ehk laste ja noorsooni. Ning lobistide rõõmuks alkoholitarbijate järelkasv aina nooreneb ja suureneb.

Hea, et ka valitsus on asjast viimaks aru saanud ja alkoholimäärus tühistatakse. Rahvavaenlaseks number üks tuleb meil igal juhul pidada alkoholi, mille ohvrite arv on mõõtmatult suurem neist paarist tuhandest, kes Eestis igal aastal otseselt nii või teisiti viinasurma surevad. Kes suudab mõõta lõhutud perekondi, häiritud ühiskondlikke suhteid, alkohoolikute külvatud stressiga seonduvaid haigusi ning enesetappe? Alkoholiaktsiis on riigile oluline tuluallikas, aga vaid näiliselt: iga riigikassasse alkoholi eest laekunud euro viib sealt välja vähemalt kuus enamasti sotsiaalsfääri-eurot, mida sealsamas oleks võinud hoopis mõttekamalt rakendada.

Millal tunnistatakse katastroofilist rahvastikukadu ja hakatakse selle vastu konkreetselt võitlema?

Kõige ohtlikum on alkohol meie rahva genofondile, aga sellega tegelemist on viimastel kümnenditel järjekindlalt välditud, kõiki hoiatusi ja ohumärke ignoreerides. Kui Jaak Uibu ja kadunud Aino Järvesoo on sellele tähelepanu juhtinud juba paarkümmend aastat ning Rein Taagepera juba kümmekond aastat tagasi hoiatas ähvardava vetsupoti-mulksu eest, siis hiljutises taasiseseisvumise 20. aastapäeva dokfilmis nimetas Taagepera juba täie enesestmõistetavusega eestlasi väljasurevaks rahvaks – ja keegi ei loobi teda kividega, nagu Yana Toomi mõni aeg tagasi. Ilmselt olemegi sealmaal, et rahvuse surma enam takistada ei saa, küll aga saab edasi lükata. Kui tegelikult kohe midagi otsustavat ette ei võeta, kihutame kiirenevas tempos jagama liivlaste saatust.

Oleme juba küllalt kuulnud, miks midagi teha ei saa. Nüüd on aeg mõelda, kuidas saab. Küsimus on ju ellujäämises, sest mingid relvad ega NATO meid ei kaitse, kui pole kedagi kaitsta. Kas jäämegi värisema hüpoteetilise karu rünnaku ees ja sulgeme silmad-kõrvad tegelikele ohtudele?

[pildiallkirjad]

MALLE SALUPERE: Oleme juba küllalt kuulnud, miks midagi teha ei saa, nüüd on aeg mõelda, kuidas saab. Küsimus on ju ellujäämises, sest mingid relvad ega NATO meid ei kaitse, kui pole kedagi kaitsta. Kas jäämegi värisema hüpoteetilise karu rünnaku ees ja sulgeme silmad-kõrvad tegelikele ohtudele?

TAAVI RÕIVAS: Eesti võlgneb oma hiilgava majandusedu suurepärasele maksusüsteemile. Nimetage Euroopa riik, mille edusammud viimase kahekümne aasta jooksul oleksid suuremad.

MALLE SALUPERE

Tartus elav kultuuriloolane Malle Salupere on Eestimaa Ühendatud Vasakpartei liige 1991. aastast.

Jaga |