Arkaadia mäel nagu Toompeal

Enn Anupõld,      28. märts 2007


Pärast äsjaseid valimisi puhuvad Soome parlamendis võimukalt uued tuuled. Parempoolne Koonderakond sai ootamatult suure valimisvõidu ja sotsiaaldemokraadid hävitava kaotuse. Eduskunna suurimaks parteiks jäi siiski napilt Keskerakond. Peaminister Matti Vanhanen paneb kokku uut valitsust.

Ka Soomes on toimiv valitsus mõeldav vaid kahe suure erakonna alusel, kuhu siis toetuseks kutsutakse paar väiksemat. Demokraatia on küll vaevanõudev ning kallis viis valitsejaid ja seaduseandjaid välja sõeluda, ent siiani pole paremat leitud. Sel pidi valimistega seoses olema vaid paar olulist puudust: paljud ei viitsi oma häält kellelegi anda; ja need, kes valimas käivad, valivad ikka valesti. Nii tõdevad peamiselt kaotajad, aga ega võitjadki päris rahul ole – ikka oleks pidanud rohkem hääli saama.

Sotside sisekaemus

Nüüd on siis haavade lakkumise aeg, analüüside aeg. Eeskätt sotsiaaldemokraatidel. Veel jõulude eel polnud neil ühtegi musta pilve taevas. Koos keskparteiga seisid nad kindlalt edetabeli tipus ja koalitsiooni jätkamine näis üsna kindlana. Selle aasta kaks esimest valimiseelset kuud kukutasid aga sotsid kolmandaks. On alustatud põhjalikku analüüsi.

Esimese järeldusena tõdetakse, et valimiseelne kõrgkampaania ebaõnnestus. Rõhuasetus vastandumisele teiste parteidega ei viinud sotside valimisprogrammi sõnumit valijateni. Vana traditsionaalne palgatööliste ja peremeeste-omanike vastasseisu rõhutamine ei toonud loodetud tulemust. Sest uus aeg on ähmastanud valge- ja sinikraede vahelisi piirjooni.
Oleks pidanud rohkem lähenema uuele sihtrühmale, kuhu kuuluvad näiteks järjest kasvav ametnikkond, lepingulised töötegijad, väikeettevõtjad, kodustöötajad. Karuteene tegi sotsidele ka Soome Ametiühingute Keskliit, nende kõige mõjukam toetaja. Paar vanale vastasseisule rajatud üsnagi räiget valimiseelset propagandaplakatit põrgatasid valijaid eemale, lausa vastasleeri.

Pankurid poliitikas edukad

Valijate käitumist ja motivatsiooni analüüsivad sajad targad politoloogid. Mured on sarnased: parteide populaarsus väheneb, liikmeskond piseneb. Üha enam lähevad erakonnad ühte nägu, langeb osalusprotsent valimistel. Seda tingib ühiskonna pikaaegne stabiilne areng. Heaoluriigiga ollakse harjunud, kõik parteid on vanurite ja laste sõbrad, kaitsevad keskkonda ja lubavad paremat elujärge.

Nenditakse, et alati tulevad eelmiste valimiste järel jälle uued - kohalikud, Europarlamendi või Eduskunna valimised. Ning eelmised peegeldavad üht- või teistviisi järgmisi. Mõneti oli möödunud aasta presidendivalimiste käik äsjaste valimistega üsnagi sarnane. Tarja Halonen juhtis kindla edumaaga Sauli Niinistö ees. Ent siis hakkas see edumaa äkki kokku kuivama. Lõpp läks pingeliseks ja põnevaks. Ajad muutuvad, aga inimeste mõttemaailm ja tegutsemismotiivid püsivad peaaegu muutumatuna. Ikka on soomlased laias laastus jagunenud kahte leeri – parem- ja vasakpoolseteks. See on tänavu oma 90ndat iseseisvusaastat tähistavas Soomes selgelt kestnud.

Mäletan hästi seda suurt vastasseisu, kui pärast Kekkoneni veerandsajandit esitati presidendikandidaadiks sotsiaaldemokraat Mauno Koivisto. Senini olid kõik Soome presidendid tulnud teisest leerist. Koivistol oli vaid üks sarnasus mitmete eelkäijatega - temagi oli Soome Riigipanga juht. Äsjaste valimiste suur häältekoguja Sauli Niinistö on samuti kõrge Euroopa pangajuht. Tema tohutut häältekuhja seletatakse ka mõneti kompensatsioonipalsamina allajäämisele sotsiaaldemokraat Halonenile presidendivalimistel.

Päris-soomlaste partei
Valimised tulevad ja lähevad. Poliitikataevasse tõusevad uued tähed, teistest tuntud üritajatest saavad endised. Ja rahvas elab igapäevast elu edasi. Inimesed pole tükkinud tuulise mäe tippu, neil on oma elu.

Ka Soomes käis pisiparteide käsi nagu ikka. Välja arvatud Perussuomalaiset. See põlis- või pärissoomlaste partei kasvatas oma esindatuse parlamendis viiele saadikule.

Suhteliselt olid nad valimiste kõige suuremad võitjad – esindatus kasvas kahe ja poole kordseks. Parteijuht Timo Soini juhtimisel saadi suurvõit.

Nende eurovastasus ja teised paremäärmuslikud seisukohad said toetust juurde. See on küll tähelepandav märk. Sama tendents on üllatanud prantslasi Le Peni valimisedu puhul ja ka mõningaid teisi Euroliidu maid. Ent ometi jäävad need äärmuslased tänases üleilmastuvas maailmas õnneks veel marginaalseks nishiparteiks.

Pikkade meeste aeg

Oleme soomlastega nii sarnased ja nii erinevad. Ka naabrite juures arvab peaminister, et välisministri amet peaks kuuluma tema parteile. Ja noor valimiste suurvõitja, Koonderakonna juht Jyrki Katainen tuletab talle meelde, et nad said vaid ühe saadikukoha vähem kui keskpartei. Mõlemal pool kinnitati pärast valimisi, et kõige olulisem on koalitsioonileppe sisu, et ministrikohtade jaotus pole esmatähtis. Ent seda kõike tehakse aastakümnetega loodud poliitilise kultuuri tasandil. Pärast kiivaid väitlusi minnakse koos sauna, visatakse nalja.

Ka Soomes pääsesid parlamenti mõnedki tuntud telenäod, sportlased, kultuuriinimesed. Huvitav märk on veel see, et mitmed parteid kutsusid uuesti kandideerima poliitikast juba eemaldunud endisi tipp-poliitikuid, ministreid, suursaadikuid. Nii tulid taas Arkaadiamäele Väyrynen, Salolainen, Andersson. Ju leiti, et vanade kogenud poliitikute nägemustel on taas kaalu.

Allakirjutanul on hea meel, et Juha Mieto läheb nüüd parlamenti. Paar aastat tagasi kutsusin ta Eestisse. Juha oli Haanja maratonil. Kuna ta polnud varem Eestis käinud, näitasin talle vähekese seda maad. Kurgjärve saunas tuli jutuks, et kuidas teine suur spordimees Lasse Virén end parlamendis tunneb. Ütlesin, et mine talle seltsiks. Juha rehmas käega ja vastas, et mitte kunagi. Nüüd on nii, et Lasse ei pääsenud, Juha läheb.

Loodus ei salli tühja kohta ja ära iial ütle "mitte iial". Paavo Lipponen jätab tipp-poliitika. Jätkavad Matti Vanhanen, Eero Heinäluoma ja Kurikka suusalegend Juha Mieto. Pikkade meeste aeg Soome poliitikas jätkub...

Viimati muudetud: 28.03.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)