Eesti kaunima kodu tiitel sundüürnike perele

URMI REINDE,      23. august 2006


1991. aastal helistati Pärnu rannarajoonis ühe Seedri tänava maja ukse taga kella.
„Tervist, meie oleme selle maja õigusjärgsed omanikud. Teie tehke nüüd siit vehkat!"

Rahvas hõiskas öölaulupidudel. Rahvas seisis Balti ketis. Rahvas kuulas kõnesid 300 000 inimest kokku toonud suurejoonelisel „Eestimaa laulu" üritusel. Rahvas saatis oma „neli kuningat" Moskvasse ja Washingtoni. Rahvas tahtis olla vaba, harida maad, edendada majandust, kasvatada lapsi.
Kui rahvale on vaja oma maad, oma riiki, siis rahva igale liikmele, igale inimesele on selle kõige elluviimiseks vaja kodu.
Viimati käis kodude hävitamise kampaania üle paljukannatanud Eestimaa 1939–1949ndail. Keegi ei osanud uneski arvata, et see kordub ka 1990ndail.

Kuradi kommunistid, kobige välja!
1991. aastal helistati Pärnu rannarajoonis ühe Seedri tänava maja ukse taga kella.
„Tervist, meie oleme selle maja õigusjärgsed omanikud. Teie tehke nüüd siit vehkat!"
Nooh, ütleme, see on ajakirjanduslik liialdus. Päris nii jõhker see värk ei olnud. Enne anti ikka aega, kui päris välja visati. Selles mõttes oli omandireform kahtlemata küüditamisest parem.
Kolm peret jäi sellest hetkest koduta. Kuid üks neist pärjati 13. augustil 2006 konkursi „Kaunis kodu" tänavuseks võitjaks juba uues kodus.
Õigusjärgsed omanikud müüsid Seedri tänava maja maha ja tõmbasid uttu. Uusomanik tegi kolme pere kodust lõbusa puhkemaja.
Üks ring on täis saanud. Igaüks sai oma.
Kas Arnold Rüütel tõesti usub, et sedasi lõhki aetud rahvast on võimalik ühiskondliku kokkuleppe vihmavarju alla saada? Vaene Arnold.
15 aastat väitlemist ja võitlemist on toonud üürnike liidu liikmeile tohutu elukogemuse: karda omi, vaenlastega saad hakkama.
Nii olemegi kuulnud, et „kuradi kommunistid, kobige välja!" Või „Ise küüditasite minu vanaisa Siberisse, nüüd peategi kuuse alla minema!" Ja veel, „võtke pangalaenu ja ehitage endale ise kodu, nii nagu mina!!!"

Nii algas pohuism
Ei oleks ju põhjust vabariigi uuestisünni 15. aastapäeva helgetes meeleoludes kõnelda sellest, et kus metsa langetatakse, seal laastud lendavad. Et ongi loomulik, kui ühiskond pöörab, siis tekib palju neid, kes kaotavad. Luusereid, noh. Ei oleks põhjust neid „luusereid", „kibestunuid" ega „vingujaid" taga nutta, kui neid ei oleks üle Eesti vähemalt 50 000. Neid, kes olid vastutahtsi sunnitud kõige kila-kola, laste ja vanadega „vehkat tegema". See on natuke liiga suur protsent meie väikesest rahvast, et pidada seda normaalseks üleminekuaja lõivuks.
See, et ohvriks toodi põliseestlaste perekonnad; see, et ülekohus seisab tänaseni kotis; see et ükski arvestatav poliitik, kultuuritegelane ega teadlane pole seda protsessi õige nimega – riisumine – nimetanud; see, et kirik pole halastanud; see et ei lastekaitse- ega naisteorganisatsioonid pole sekkunud – see kõik näitab, et meie ühiskond lepib ebaõigluse, ülekohtu ja traagiliste tagajärgedega, tahtmata midagi ette võtta olukorra peatamiseks, muutmiseks, rääkimata heastamisest. Kellelgi ei tule pähe isegi andeks paluda!
Nii algabki pohuism. No sõitis keegi purjus peaga kolm poissi sodiks, no ja siis? Isa koperdasid ees! No ei lasknud keegi teeomanik kiirabiautot haige juurde – õige, ei peagi minu maad pidi sõitma! No põleb see mets seal kusagil Ida-Virumaal, mis mul sellest, peaasi, et mina oma metsast papi kätte sain! No juhtub seal Tallinna–Tartu maanteel õnnetusi, ongi parem, kimajaid jääb vähemaks, mul rohkem ruumi sõita!
Kõik on lubatud. Kõigil on pohhui. Kui midagi südamlikumat või sotsiaalsemat piiksatad, oled vana paksu tallalakkuja, tahad vene aega tagasi ja su õige koht on üleüldse Valgevenes või Põhja-Koreas.
Ja oh õudust, kui kui keegi poliitilistest jõududest üritab rebenevat tekki eestlaste maa peale tagasi sikutada, siis pistetakse kisama: riik on hädaohus!
Sest riik, see olen ju mina. Ja mina ei taha, et sinul oleks hea.
Seda me oleme nii palju kuulnud, et kõrvad jooksevad sedasamustki. Aga õnneks on elu ise see, mis alati võitjaks jääb. Võib-olla seda Heinz Valk omal ajal mõtleski, kui oma kuulsa lause surematuks hüüdis?

Pendel jõuab õigesse asendisse igal juhul
11 aastat kodutute leiba söönud Pärnu näitlejapaar Lii ja Peeter Tedre lahkusid sunniviisil rannarajoonist. Nad olid sellegi kodu üles ehitanud 20 aasta jooksul kõigi nõukogude olude kiuste, alates mitmekordsetest korterivahetustest ja lõpetades kohtuprotsessidega.
Kus oli õigusjärgne omanik neil aastakümneil? Miks ta ei nõudnud, ei hooldanud, ei maksnud, ei lehvitanud sinimustvalget? Kuidas ta kaitses oma kodu?
Kerge on tulla ja võtta. Raske on luua. Aga kõige raskem on ausaks jääda.
Tedrede uus kodu asub 17 kilomeetrit suvepealinna piirist metsa ja jõe poole. Seal ehitasid nad veneaegsest suvilamajakesest mõne aastaga üles uue kodu, mis pälvis 15 aastat pärast omandireformi algust tiitli „Kaunis kodu". Pendel on taas õiges asendis. Nii nagu nad olid head Seedri tänavas ja Nõukogude ajal, nii on nad parimad ka metsa taga ja vabariigi ajal. Lõppkokkuvõttes määrab kõik inimese kvaliteet – mitte omand, mitte edu, mitte rikkus.
Lii ja Peeter Tedre on tõelised omanikud. Mitte sellised, kes raskel ajal jalga lasevad ja kergel ajal lipuga vehivad. Kui Eestil oleks loota olnud ainult neile omanikele, kes 1940ndail vaid iseenda hingekesele mõtlesid ja 1990ndail täie õigusega rahvuskaaslaste kodudesse tungisid, oleks meil haprasti läinud.
Õnneks parim osa meist suutis omaniku mainet kõrgel hoida läbi tegeliku, mitte läbi seadusega kingitud järjepidevuse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (36)