![]() Nädala juubilar NESTOR KIRCHNER 65INDREK VEISERIK, 25. veebruar 2015„Nestor Kirchneri roll Argentina majanduse päästmisel on võrreldav Franklin D. Roosevelti tegevusega Suure Depressiooni ajal. Kirchner sarnaselt Rooseveltiga astus vastu võimsatele ärihuvidele ja eiras majandusteadlaste hoiatusi, et valitud majanduspoliitika viib hukatuseni. Need hoiatajad eksisid, ja Kirchneril oli õigus,“ kirjutas ajaleht The Guardian oma järelehüüdes 27. oktoobril 2010. aastal südameataki tagajärjel surnud Argentina presidendile.
Mul on hea meel, et just Nestor Kirchner sai valitud Riigikogu valimiste aegsesse Kesknädalasse nädala juubilariks. Pean Kirchneri vaieldamatult viimaste kümnendite kõige tugevamaks ja inspireerivamaks poliitikuks maailma ulatuses. Harva, kui mõni riigijuht suudab jääda niivõrd sõltumatuks oma rahva huvide eest seisjaks IMF-i, USA jt majandushiidude ähvarduste ja väljapressimiste kiuste. Kuid Kirchner suutis seda. Eesti vajab samasugust sõltumatut riigimeest oma järgmiseks peaministriks. 25. veebruaril 1950 sündinud Nestor Kirchneri tähtsuse mõistmiseks tuleks kõigepealt meenutada seda, mis eelnes Argentinas enne tema presidendiks saamist 2003. aastal. Muide, Eesti ja Argentina majanduse kulg on mitmeski mõttes väga sarnane. Advokaadibüroo Sorainen jurist Luis Felipe Mohando kirjeldas Äripäevas 2009. aasta mais seda, mis 2000. aastate alguses Argentinas toimus. „Sündmused, mis leidsid aset 2001. aasta detsembrist 2002. aasta märtsini, mil Argentiinas valitses kaunis suveilm, olid vaid üks osa pikast kriisidejadast. Kümme aastat varem rakendatud majanduse liberaliseerimine, erastamised ja valuuta sidumine USA dollariga tõid aastatega kaasa ennenägematult madala inflatsiooni, suure kasvutootlikkuse ning õitsengu. 2001. aasta alguses võttis olukord peale maksude tõstmist ning internetiäri mulli lõhkemist suuna halvemuse poole. Inflatsioon oli muutunud deflatsiooniks – inimesed ei tarbinud, vaid ootasid, et asjad veelgi odavamaks läheksid,“ kirjeldab Mohando. „Kõrged maksud ei soodustanud ettevõtlust ja tööliste tootlikkust, kriis süvendas eelarvedefitsiiti ning valitseva koalitsiooni poliitilist nõrkust. Hoiused külmutati resoluutselt ning pangad suleti jaanuari keskpaigani. Uks devalveerimiseks oli avatud – 10-aastane areng oli surnud, tappes säästud ning nende abil elu saanud unistused ja projektid. Selleks läks vaid veidi üle kahe nädala. 2002. aasta lõpuks oli SKP drastiliselt langenud ning vaesus tõusnud peaaegu 60%-ni,“ märgib Mohando. 6. jaanuaril 2002 devalveeris uus valitsus peesot USA dollari suhtes 28% võrra. 20 miljonit inimest elas allpool vaesusepiiri, riik ägas tohutu välisvõla koorma all. 25. mail 2003 asus presidendiametisse vasakpoolne peronist Néstor Kirchner, kes juba noorena astus peronistlikku noorsooliikumisse Juventud Peronista. Aastal 1976 lõpetas ta advokaadina La Plata ülikooli. Avalikkusele tundmatu Santa Cruzi pikaaegne linnapea valiti presidendiks keset kaost, kui rahvas nõudis tänavatel „kõigi poliitikute vallandamist“. Peeso devalveerimine tõi kaasa suuri probleeme tavakodanikele – nende palgad vähenesid ja säästud kadusid. „Kuid kõrvalmõjuna muutus kogu majandus üleöö odavamaks, mis mõjus soodsalt turismile ja ekspordile. 1990ndatel aastatel ülesehitatud tööstuse võimsus ei kadunud ning mõne aja pärast hakati jälle tootma ja eksportima, kasutades ära odavamat tööjõudu ning tehislikult madalaid energia- ja kommunaalkulusid,“ kirjutab Mohando. Just sama, devalveerimise teed oleks pidanud majanduskriisi aastatel minema ka Eesti! Kirchner valis Argentinale kapitalismi, milles riik mängib tugevat rolli ja lahendab probleeme, mida turg ise ei suuda teha. Ta sai aru, et ühiskonna toimimiseks tuleb vähendada sotsiaalset ebavõrdsust, ja muutis Argentina regioone tugevamaks, andes neile rohkem võimu. Lõhkus eelmise presidendi Carlos Menemi loodud neoliberaalse riigikorralduse. Just samasuguse, mis Mart Laari poolt looduna siiani Eestis kehtib. Pärast Kirchneri võimuletulekut hakkas Argentina majandus hoogsalt kasvama ja selle kasv oli kuni 2009. aastani riigis viimase 50 aasta kõrgeim. „Laske meie majandusel kasvada, et me saaksime maksta võlad. Surnud inimesed ei maksa võlgu,“ kinnitas Kirchner pärast presidendiks saamist. Majanduskasv tulenes Kirchneri kärpevastasest poliitikast. Tema keeldus oma rahvast kärpepoliitikaga välja suretamast, nii nagu parempoolsed „krokodillid“ seda Eestis tegid. Kui Hispaania, Kreeka, Iirimaa ja teised Euroopa riigid oleksid valinud Kirchneri tee, aga mitte räige kärpepoliitika, siis ei vaaguks nende Euroliidu riikide majandus praegu hinge. 2003. aastal Kirchner keeldus IMF-ile Argentina võlga tagasi maksmast. Sel moel IMF-ile vastu astuda polnud varem julgenud ükski keskmise jõukusega riik, välja arvatud sellised paariariigid nagu Kongo ja Iraak. Lisaks kohustas Kirchner Argentina keskpanka kehtestama stabiilsed ja konkurentsivõimelised vahetuskursid. Ühtlasi tegutses Kirchner selle nimel, et Lõuna-Ameerika riigid säilitaksid iseseisvuse ja ühendaksid oma jõud. 4. mail 2010 valiti ta Lõuna-Ameerika Riikide Liidu (UNASUR) peasekretäriks. Tänasel päeval on USA-st eemaldunud UNASUR saanud suureks BRICS-riikide koostööpartneriks. Inimõiguste kaitse organisatsioonide poolt sai Kirchner kiita aga selle eest, et hakkas kohut mõistma kõrgete sõjaväelaste üle, kes Argentinat valitsenud hunta ajal (1976-1983) panid toime inimsusevastaseid kuritegusid. Ükski eelnenud presidentidest polnud seda suvatsenud teha. „Argentiinale suunati väljastpoolt riigi rikkusest tühjakspumpamise majandusmehhanism, kuid Argentiina rahva riiklusvõime kaotamine territooriumi ülevõtmise läbi ei ole veel sealkandis eesmärgiks seatud. Eestis aga küll. Omariiklus saab eksisteerida üksnes rahvusliku majanduse olemasolu korral. Kui seda pole, siis järgneb rahva omariiklusvõimetus suuromandi kaotuse läbi. See on see, mis seisab Eestil ees, see on see, mille vastu peab Eesti keskenduma,“ kirjutas Iseseisvuspartei oma kodulehel, võrreldes Argentinat ja Eestit. Praegu on Argentina presidendiks Nestor Kirchneri abikaasa Cristina Fernández de Kirchner. Ta on kõik presidendivalimised võitnud ülekaalukalt, ning rahva poolehoid tema suhtes on suur. USA filmilavastaja Oliver Stone küsis kord intervjuus (http://readersupportednews.org/) president Nestor Kirchnerilt, kas teda on salaja ähvardatud raskete tagajärgedega selle eest, et ta julges pankuritele vastu astuda. Kirchner lausus vastuseks vaid ühe sõna: “Siempre!“ (pidevalt, alati – Toim.). Seega võib iga lugeja ise teha omi järeldusi, kas suure riigimehe surm oli loomulik või mitte. INDREK VEISERIK Viimati muudetud: 25.02.2015
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |