Maksumaksja unenägu

JÜRI KADAK,      30. jaanuar 2002




Pärast seda, kui Mõmmi mõmin ja õllelõhn Toompealt hajub, võiks sealt loota normaalset ja asjalikku töökorraldust, kus osataks järjestada riigi prioriteete, lõpetataks arulage rahva raha raiskamine ning ametkondade vahel toimiks asjalik koostöö.

Eesti politsei on see, kes maksumaksjalt enim nahutada saab, nii asja eest kui ka asjata. Kuid kodanike enamus ei tea, et tänapäeva Eesti politsei on nagu vanasti kuningakojas peksupoiss, kes sai nahapeale siis, kui kuningapoeg pätti tegi. Riigi tegemajätmistes on süüdi tehtud korrakaitsjad.

Rummu Jüri ühiskond

Aastas registreeritakse Eestis keskmiselt 50 000 kuritegu, millele võib lisada teist samapalju, mis jäävad korrakaitsjatele teatamata. Kokku üle 100 000 juhtumi aastas. Igas kuriteos on ka kaasosalised - kättenäitajad, katusetegijad, kupeldajad ja edasimüüjad. Taoliseks osaluskoefitsiendiks loetakse 2,5. Seega 1,4 miljoni elanikuga ja 600 000 registreeritud töökohaga riigis on kuritegeliku tsunftiga hõivatud ligi 250 000 kodanikku.
Teise, ilmselt tunduvalt suurema poole moodustavad kuritegeliku majandusharu toodangu tarbijad, kuhu võiks lisada ka need, kes maksavad või võtavad vastu ümbrikupalku. Kedagi ei puuduta, et riigil jäävad eelarvesse laekumata aktsiisimaksud salaviina ja -sigarettide ja muu eest. Ilmselt ei osanud riik hinnata Eesti tegelikkust ka pärast Pärnu metanoolikatastroofi.
Vahelejäämisel on karistus minimaalne ja avalik hukkamõist puudub. Samas on klantside kaantega eesti nädalalehed loonud selle tootmisharu tegelastest eesti eduka kodaniku kuju, kes vahuveinide ja kaunite piigade keskel end seltskonnakroonikas reklaamivad.
Rahvas sosistab, et mõnegi mehe Toompea valimiskampaania on sellesama tootmisharu poolt kinnimakstud. Tundsin hästi üht tuntud härrasmeest, kes kolm aastat tagasi nühkis nii Toompea kui alllinna kabinettide uksi ja püüdis lahendada solkkütuse küsimust riiklikul tasemel. Täna on mees mulla all, kuid solk niriseb ikka autopaakidesse. Eesti on muutumas Rummu Jüri ühiskonnaks.

Küsimused siseministrile

Riigi haldussuutlikus seisneb ikka kõigepealt haldussüsteemist ja omavalitsus pole Hansapank, kus pidevalt peab tulema kasum. Miks ei ühti nii politsei, piirivalve, kaitseväe piirkondlik kui ringkondade ametkondlik süsteem kehtiva haldusjaotusega? Euroopa riikides on mõistetud, et politseitöö efektiivsus seisneb tihedas koostöös kohalike omavalitsustega ning omavalitsusjuhtide poliitiline karjäär sõltub avaliku korra seisundist ehk linnapea ja politseiülem istuvad tinglikult ühel toolil.
Küsin maksumaksjana: kus on Eesti politsei reserv, keda saaks rakendada mitte ainult kriisis, vaid ka suuremate politseioperatsioonide läbiviimisel? Tänaseks on unustusse vajunud kunagine Kodukaitse, Sisekaitseakadeemia kasarmupataljon on laiali aetud, ja Kaitseliit, kelle põhifunktsioon peaks olema sisekaitse, on avaliku korra tagamiselt kõrvale tõrjutud.
NATO kõrged ohvitserid toovad meile juba aastaid eeskujuks lääne sõjaväepolitsei üksusi nii Itaalia karabinjeeride kui Prantsuse sandarmeeria näol, mis rahuajal on antud siseministeeriumi sisulise juhtimise alla võitluseks organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga. USAs on kuberneri käsutuses Rahvuskaart, mille eeskujul Venemaa reformib täna oma sisevägesid. Meil on see-eest aga Pätsu-aegne Kaitseliit!
Kuigi Piirivalve on Eesti jõustruktuuride lipulaev oma teenistuselt ja tehniliselt varustatuselt, tasuks uuel siseministril tutvuda uue piirivalveseaduse eelnõuga. Ühel tasemel mitut asja korraga teha ei ole võimalik, tuleb määrata prioriteedid, ehk kumb on olulisem, kas riigipiiri valve ja kaitsmine või piirirezhiimi tagamine ja piiriületuse korraldamine.
Kõrvallektüüriks tasuks tellida Soome parlamendis 12. märtsil 1999 vastuvõetud piirivalveseadus. Seal on väga täpselt sätestatud, et piirivalveamet kuulub Soome siseriiklikku turvalisuse süsteemi ja tema põhiülesanne on piirikontroll ja piirirezhiimi tagamine, olles samuti ka välise julgeolekusüsteemi osa. Referendid peaks ministrile tutvustama ka Maastrichti lepingu ühise välis- ja julgeolekupoliitika alustest tulenevat ühenduse välispiiride julgeoleku tagamist lähitulevikus.
Täna ei seisa kasakate ratsavägi Narva jõe taga. Põhiprioriteet pole piiri füüsiline kaitse, vaid edukalt toimiv piirifilter, mille järgi hinnatakse meie toimekust.

jätkub

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)