Eurorahast, kuid mitte enam nii eredates värvides

Valitsus on meile lubanud, et euro parandab meie majandust, toob välisinvesteeringuid ja loob töökohti. Kui euro peaks tooma meile majandusedu, siis on täna õigustatud küsida, et millal see juhtuma peaks.

On loogiline arvata, et head protsessid ei pruugi käivituda päevapealt ja kõik siin maailmas võtab oma aja.  Samas tahaks ikkagi konkreetset vastust sellele, et millal ja millisel moel see eurost tulenev majandusedu Eesti inimestele toeks peaks tulema. Millisel moel muutub paremaks Kagu-Eesti inimeste olukord?

Euro võib võlgadesse viia

Arvestades segadust arvutamisel ja hindade kiiret liikumist ülespoole võib euroraha nii mõnelegi inimesele võlad kaela tuua. Kuid võlaprobleem ei ole mitte ainult oht üksikisikutele, vaid ka meie riigile.

Majandusprobleemid mõnedes eurotsooni riikides on viimasel ajal viinud aruteludeni, et Brüssel peaks senisest märksa tõsisemalt koordineerima ja kontrollima eurotsooni liikmesriikide majandust ja valitsuste eelarvepoliitikat.

Muuhulgas tähendaksid sellised arengud näiteks seda, et Brüssel võib otsustada Euroopa Liidule laenu võtta ja maksta sellest laenust näiteks kinni Kreeka majandusprobleemid ning Iirimaa tööturu katastroofi. Võlga maksavad tagasi aga kõik eurotsooni riigid, kus on oma osa ka Eestil.

Siit edasi mõeldes on üsna selge see, et selliste arengute korral ei ole meie riigil ka enam väga suurt vabadust eelarve koostamisel ja oma elu planeerimisel.  Valitsussektori eelarve puudujääk ja avaliku sektori võla piirmäär on Maastrichti kriteeriumidega juba täna reguleeritud. Kui siit veel paar sammu edasi minna, siis varsti on suur osa meie eelarve kujundamise protsessist Brüsselist ette kirjutatud - kuhu kulutame ja kui palju kulutame; mingisugusest laenu võtmisest ilma Brüsseli halastuseta ei saa juttugi olla.

Brüsseli piitsa all

Täna ei ole ilmselt enam küsimus selles, kas sellised karmid piirangud kehtestatakse. Täna on küsimus juba selles, millal need kehtestatakse.

Seega, olles muutunud eurotsooni õnnelikuks uueks liikmeks, oleme sattunud olukorda, kus suurem hulk meie majandust mõjutavad otsused tulevad Brüsselist ega kuulu kohapealsele arutelule. Seega võib juhtuda nii, et varsti piisab meil parlamendis täiesti 51-st saadikust (juhul, kui Brüssel meile veel väiksemat saadikute arvu ette ei kirjuta) ja Riigikogu liikmetel on vaid seadusloomet heakskiitev funktsioon - formaalne nuppude vajutamine Euroopa peakorterites paika pandud otsuste heakskiitmiseks.

Ka võib juhtuda nii, et üsna pea ei ole me enam oma majanduse peremehed, isegi formaalselt mitte.  Me ei otsusta enam, kui palju laenu võtame, kuhu laenuraha paneme või millistel tingimustel tagasi maksame. Me ei otsusta enam oma inimeste pensionide ja sotsiaaltagatiste üle. Ka investeerimisobjektid ja investeerimissummad mõeldakse paika kusagil kaugel meie arvamust kuulda võtmata.

Me oleme tormanud kusagile, kust ei ole enam tagasiteed. Meil on taskus eurosendid, mis on märgilise tähtsusega sellest, et me oleme kaotanud oma riigi ja muutunud lihtsalt suure majanduskatla supitäidise üheks osaks.

Tulevikuteed on meil väga piiratud

Arvestades sellega, et otsustusprotsessid eurotsoonis üha tsentraliseeruvad, jääb meile aina vähem otsustusõigust. Seega on meie tulevikuteed väga piiratud ja kusagil kaugel ära otsustatud.

Kui nüüd analüüsida musta stsenaariumi, mille järgi võib üha rohkem eurotsooni riike sattuda majandusraskustesse, võib tinglikult tulevikus rääkida eurotsooni pankrotist. Olles euro nüüdsest käibele ja omaks võtnud, oleme ka meie musta stsenaariumi korral eurotsooni pankrotivankri ette seotud.

Me veel ei tea, kuhu see kõik välja viib. Häda on selles, et mitte keegi ei tea - ka Brüssel mitte - kuid kõik koos kihutame rõõmsalt edasi. 

Kurb on vaadata säravaid Eesti kaardiga euromünte ja Eesti inimesi, kes ühelt poolt vaatavad uut raha kui saavutust, kuid  teiselt poolt kui teadmatust tuleviku ees. Koos eurodega meile heaolutulevikku ette pole nähtud. Kui tahame midagi saavutada, siis peame selle väga suure tööga kätte võitma. Kahjuks on reeglid väga karmiks aetud ja meie tegevusvabadust piiratakse veelgi.

Sellise olukorra oleme endale valinud ja sellega peame elama. Ei ole see euro enam sugugi nii eredates värvides, kui meile alguses pakuti.

INARA LUIGAS

Riigikogu, Rahanduskomisjon, Keskfraktsioon

Jaga |