Eesti E-Putin

 Kuid jumalime! – valimiste järel üldisemalt ei näe me ühiskonnas ega isegi mitte meedias võidujoovastust ega tormakaid sülelusi reformistide suunal. Taavi Rõivase (pildil) võidukas ilme on tasapisi muutumas murelikuks – ükski partei ei näi selleks hetkeks, mil Kesknädal trükki läks, omavat vastupandamatut südamekutset minna koalitsiooni senise võimupartei sülekoeraks, nagu see on toimunud juba 2002. aastast saadik. Reform on kõiki alt vedanud, igaühega intriigitsenud, ausast poliitikast kõrvale hoidnud. Viimasel aastal nägime isegi seda, kuidas kauaaegsel ja truul partneril IRL-il nahk üle kõrvade tõmmati. Kesknädalal pole mingit põhjust IRL-i haletseda, kuid seda käitumist, mis sai neile osaks 2014. aasta märtsis, ei olnud nad ära teeninud.

 Sellises õhkkonnas tundub ilma igasuguse paranoiata imelik, et seesama Reform võttis 42% e-häältest, kui tublisti e-hääletasid ka IRL-i, SDE ja kindlasti ka Vabaerakonna toetajad. Just e-häälte seletamatu vahekord Reformi kasuks on taas tõstnud küsimuse e-hääletuse sobivusest demokraatiasse – aga seda ju Eesti riik, vähemalt sõnades, tahab olla. E-Akadeemia juht Ivar Tallo aga avalikustas, et ta käis hiljuti õpetamas e-hääletamise süsteemi ka Myanmaris, mis on teatavasti puhas diktatuuririik. Seega ei pea olema eriline nõid, fakiir või ennustaja, kui öelda, et just diktatuuridele e-hääletamine hästi sobibki!

Tagasi tulles oravate ennastsalgava võitluse juurde, kus nad kasutasid vaid Putini, Kremli ja venemeelsuse loosungeid, pildudes neid kageebeeliku järjekindlusega Keskerakonna ja Savisaare vastu, saab siit järeldada ainult üht – selliste vahenditega saabki võimule tõusta vaid diktaatorlike maneeridega valitsuspartei. Ja Eesti sai oma tahtmise – Rõivase-kujulise – E-Putini. Tõsi, Eesti kodanike enamiku soovidega see ei haaku.

Jaga |