Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Acta est fabula - lugu on lõppenud

Aino Purga,      21. august 2002


2. augusti 2002 Sirbist lugesin kirjanik Mihkel Muti artiklit "Acta diurna". Tähelepanu köitis kirjutis Indrek Tarandist. Ta küsib, mis saab ekskantslerist edasi? See huvi pole näotu, sest Eesti on nii väike, et iga võimeka inimese saatus on üldrahvaliku arutluse objekt.
Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi uurimuse järgi arvasid paljud inimesed, et rikkaks võib saada varimajanduse, ebaeetilise äri ja kuritegelike struktuuridega koostöö tegemise kaudu. Viimati nimetatus on sahinaid olnud nn laitmatult funktsioneeriva välisministeeriumi mõnede juhtivtöötajate kohta.
Mihkel Mutt oma artiklis toonitab, et "Ärme unusta, et Indrek Tarandi lihane onu oli kadunud Juhan Viiding (võib ju ka Tarandis eksimatult ära tunda Juhani nervöösset sõõrmevõbinat ja sallimatust lolluse vastu)".
Viidingu-Üdi looming langeb põhiliselt sellesse aega, kus tuli lugeda "ridade vahelt" ajaloolisi või sotsiaalseid allegooriaid. Tema luulerevolutsioon oli nii ulatuslik, et oli-on pähkliks kriitikutele.
Nüüd, kus meil räägitakse kahest Eestist, on raske tõmmata joont, kus lõpeb esimene ja algab teine. Kusagilt lugesin, et töötuid, kes on kaotanud igasuguse eneseusu ja tööotsimisele lõplikult käega löönud, on juba rohkem kui Viljandi suuruses linnas elanikke. Professor Tiiu Paasi sõnutsi võib olukord muutuda veelgi karmimaks kui senise hariduspoliitika tagajärjel hakkavad üha enam tööd kaotama ka kõrgharitud inimesed. "Rakenduseta jäänud koolitatud infospetsialist võib muutuda ühiskonnale ohtlikumaks kui pisivargustest elatuv vähem haritud töötu" (Luup Nr 4, 2002).
Miks ma sellest kirjutan? Aga selleks, et arrogantse härra Tarandi puhul pidi olema sallimatus pleebsi vastu. Kas see oli ka Viidingu puhul? Viibisin isiklikult armastatud luuletaja ja näitleja matustel, mis peegeldas üldrahvalikku leina. Meelde on jäänud üks räsitud välimusega noormees, kes hoidis värisevas käes lilleõit, ise uppudes pisaratesse.
Viidingu aegsed boheemlased on juba ammugi Issanda karjas. Üks tuttav rääkis, kuidas Liivakalmistule toodi autokoorem mustadesse prügikottidesse pakitud "tundmatuid", kes aeti varem traktori poolt lahti lükatud auku.

Viimati muudetud: 21.08.2002
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail