Raha on see, mis Eesti demokraatia ära rikkus

HARRI KÄRTNER,      24. oktoober 2001



Organiseeritud kuritegevus ja korrumpeerunud ametnikud kipuvad parlamenti. Maffiamehi pannakse riigiametisse ja erakonna juhtkonda. Kuid organiseeritud kuritegevus nõuab võimule tulnuilt ka vastuteeneid. Parteide sponsoreerimine erafirmade poolt on kogu maailmas korruptiivse loomuga. Vastavalt osutatud teenetele koostatakse ka erakondade valimisnimekirju.

Konstitutsiooniliselt on Eesti küll parlamentaarne vabariik, kuid rahva usaldus oma parlamendi suhtes on langenud viimaste aastate madalaimale tasemele. Riigikogu ei väljenda ammu enam meie rahva tahet. 37% elanikest ei hääletaks ühegi erakonna poolt. Riigiõiguse seisukohast vaadatuna tuleb siin peamist põhjust näha eelkõige Riigikogu moodustamise korras ehk teiste sõnadega valimisseaduses.

37 häälega parlamenti

Rahva põhiline etteheide Riigikogu valimisseadusele on tingitud sellest, et valijatelt väga palju hääli saanud saadikukandidaadid ei osutu sageli valituks. Samal ajal paljud väga vähe hääli saanud isikud on Riigikogus sees.
Näiteks, Riigikogu valimistel 1992 osutus mittevalituks kandidaat, kes sai 5007 häält, ja osutus valituks kandidaat, kes sai 51 häält ehk ligi sada korda vähem. 1995. aastal osutus mittevalituks kandidaat, kelle poolt anti 4579 häält. Kuid samasse Riigikogu koosseisu osutus valituks ka kandidaat, kelle poolt anti üle saja korra vähem hääli -- 37.
Või 1999. aasta märtsivalimistel 64 häält saanud saadikukandidaat valiti, kuid paljusid üle 20 korra rohkem hääli kogunud isikuid ei valitud.

Miks populaarne inimene Riigikokku ei saa?

Vastavalt valimisseadusele arvutatakse iga valimisringkonna kohta lihtkvoot, mis saadakse kehtivate häälte arvu jagamisel mandaatide arvuga. Selle järgi osutub valituks kandidaat, kellele antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne. 1992. aastal osutus sel viisil valituks 17 kandidaati, 1995. aastal 15 ja 1999. aastal ainult 11 kandidaati.
Valimisringkondades lihtkvoodi alusel jaotamata jäänud mandaadid jaotatakse kompensatsiooni mandaatidena nende erakondade üleriigiliste nimekirjade vahel, mille kandidaadid kogusid üleriigiliselt vähemalt 5% häältest.
Seaduses toonitatakse järjekindlalt, et kompensatsioonimandaatide jaotamises osutuvad valituks nimekirjas eespool asuvad kandidaadid. Seega sama erakonna nimekirjas üks kandidaat sõltuvalt sellest, et ta on nimekirjas eespool, võib osutuda valituks väga väikese häälte arvuga (või koguni ilma ühegi hääleta) ja teine, tingituna sellest, et ta on nimekirjas tagapool, võib ka palju suurema häälte arvuga (isegi rohkem kui 5000 häälega) osutuda mittevalituks.

Ja nii valimistel juhtuski

Näiteks valimisliidu "Isamaa ja ERSP liit" nimekirjas Riigikogu valimistel 1995. aastal kõige rohkem hääli (4579) saanud kandidaat, kes oli paigutatud nimekirja lõppu, osutus mitte valituks. Samas aga kandidaat, kes oli nimekirjas paigutatud võrdlemisi etteotsa, osutus valituks ligemale 27 korda väiksema - 169 häälega.
7. märtsil 1999. aastal Riigikogu valimistel osutus üks Mõõdukate erakonna saadikukandidaat, kelle poolt anti 2821 häält, kuid kes oli paigutatud nimekirjas tahapoole, mittevalituks. Samal ajal samas nimekirjas eespoolne kandidaat 163 häälega, s.o üle 17 korra väiksema häälte arvuga osutus valituks.
Eetilisem, õiglasem, õigem, inimeste õigusteadvusele vastavam, demokraatlik ja põhiseadusega kooskõlas oleks asi siis, kui üleriigilises nimekirjas kompensatsioonimandaatide jaotamisel osutuvad valituks rohkem hääli saanud kandidaadid. Ehk siis need, keda valijad eelistavad. Ja ka seepärast, et meie põhiseadus näeb ette ühetaolised (võrdsed) valimised.

Seadus tuleks ümber teha

Muudatuste tegemine Riigikogu valimisseaduses aitaks vältida olukorda, kus sageli mitu tuhat häält saanud kandidaadid osutuvad mittevalituks ja samal ajal väga väikese häälte arvuga kandidaadid osutuvad valituks. Ja tagaks selle, et valituks osutuvad kandidaadid, kellel on suurem rahva toetus ja keda valijad tahavad näha oma esindajatena Riigikogus, s.o rahva kõrgeimas esindusorganis.
Eesti kaasaja tingimustes on see äärmiselt oluline. Sellepärast et 1992. a valimistel ligemale 84% (101-st 84), 1995. a peaaegu 86% (101-st 86) ja 1999.a juba peaaegu 90% (101-st 90) Riigikogu liikmetest osutusid valituks nn kompensatsioonimandaatide jaotamise tulemusena.

Asja oleks imelihtne parandada

Lihtsam tee Riigikogu valimisseaduse demokratiseerimiseks oleks selle seaduse väike, kuid põhimõttelise tähtsusega muutmine: jätta sõnastusest "igas üleriigilises nimekirjas saavad kompensatsioonimandaadi kandidaadid, kes on nimekirjas eespool" välja sõna "eespool" ja asendada see sõnadega "saanud rohkem hääli".
Kuid senine ligemale üheksa-aastane (1992 - 2001) praktika näitab, et Riigikogu enamus on olnud sellise muudatuse vastu.
Asi selles, et kui valituks osutuvad nimekirjas eespool olevad kandidaadid, on võimalik suurima või suure tõenäosusega prognoosida, kes osutuvad erinevate erakondade nimekirjades valituks ja kes mitte. Valimiste sponsorite seisukohast on sellel aga üldreeglina esmajärguline tähtsus. Arvestavad või peavad sellega arvestama ka erakondade juhtkonnad nimekirjade koostamisel: etteotsa - ehk kohtadele, kust on reaalselt võimalik pääseda Riigikogusse - pannakse reeglina need, keda on rohkem finantseeritud.

Kurjategijad kipuvad parlamenti

Siin tulebki näha peamist põhjust, miks Riigikogu prestiizh nii madal püsib ning erakondades pettunute arv on tõusnud rekordiliselt kõrgele. Kui juba 37% elanikest ei hääletaks valimistel ühegi erakonna poolt, nagu avaliku arvamuse uuring näitab, on asi päris hull.
Kahjuks võib Eestis täheldada ka organiseeritud kuritegevuse grupeeringute soovi värvata oma ridadesse korrumpeerunud ametnikke ja poliitikuid. Maffiategelasi suunatakse riigiametitesse ning osalema erakondade tegevuses. Nagu väljendus selle aasta mais Pärnus peetud konverentsil kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl, on päevaselge, et valimisi rahastades soovib organiseeritud kuritegevus võimule pürginutelt ka vastuteeneid. Parteide sponsoreerimine erafirmade poolt on maailmas suuresti korruptiivse loomuga - tasuta lõunaid teatavasti ei ole, nagu ütles Tartu Ülikooli professor Rein Ruutsoo.
Tuleb nõustuda, et Eestis on korruptsiooniriskile kõige enam avatud erakonnad ja parlament. Erinevatel põhjustel ei ole suudetud korruptsioonikahtlusi vajalikult tõestada. Kuid mõista on antud, et erasektoris läheb 10-15% altkäemaksudeks (Korruptsiooni valvekoer hambutu - R. Parve, Kesknädal, 28.02.2001). Järelikult on ka võtjaid.

Aitaks ka väiksem täiendus

Kui ka praeguses olukorras ei ole Riigikogu enamus nõus valimisseaduses nimetatud muudatust tegema, siis tuleks allakirjutanu arvates täiendada Riigikogu valimisseaduse § 38 lg 3 vähemalt punktiga, kus oleks fikseeritud põhimõte: erakond, kes soovib, et tema üleriigilises nimekirjas saavad kompensatsioonimandaadi kandidaadid, s.o loetakse valituks need, kes on saanud rohkem hääli, peab sellest ametlikult teatama Riigikogu valimiskomisjonile pärast Riigikogu valimiste väljakuulutamist ja enne saadikukandidaatide nimekirja esitamist.
Ka valimisseaduse väike täiendus aitaks selle rakendamisel tunduvalt tõsta Riigikogu vastutust, prestiizhi ja töövõimet. Ühtlasi suureneks rahva usaldus oma kõrgeima esindusorgani vastu ja väheneks poliitilise korruptsiooni risk.


Ühendage Tartumaa Tartuga !
Riigikogu valimisringkonnad - neid on praegu 11 - tuginevad haldusjaotusele. Teatava vastuolu moodustab aga Tartumaa. Oleks loogiline, et Tartumaa koos Tartu linnaga moodustaks ühe valimisringkonna. Nii oli see ka Riigikogu 1992. a valimistel. Nüüd on Tartu linn Tartumaast eraldatud ja moodustab omaette ringkonna (nr 9). Ülejäänud Tartumaa koos Jõgeva maakonnaga moodustab aga omaette valimisringkonna (nr 8). Tartu linna ja maarahva, aga ilmselt ka administratsiooni huvides oleks hea, kui taastuks Riigikogu Tartumaa valimisringkond koos Tartu linnaga.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)