Nädala juubilar JOSEPH PULITZER 165

Seda peetakse tänapäeval väga autoriteetseks tunnustuseks, kuigi kritiseerijad tuletavad meelde, et Pulitzeri ajaleht New York World paistis eelkõige silma sensatsioonijanuste ja vastutustundetute artiklite avaldamisega.

Läbi aegade on selle auhinna pälvinud paljud kuulsused, näiteks laulja Bob Dylan ja USA president John F. Kennedy, aga ka kirjanikud Ernest Hemingway, John Steinbeck, Margaret Mitchell, William Faulkner, Edward Albee, Saul Bellow, John Updike jpt.

Ainsa eestlasena on seni Pulitzeri auhinna saanud karikaturist Edmund Valtman (1914-2005). Tema nimi oli kodumaal aastakümneid peaaegu tundmatu, kuid Valtmani kuulsus oli seda suurem USA-s, kus ta 1962. aastal oma karikatuuriloomingu eest auhinna sai.

Joseph Pulitzer sündis 10. aprillil 1847. Ta kasvas üles jõukas ungari-juudi perekonnas, kes elas ühes väikelinnas ligi 200 km kaugusel Budapestist. Kaupmehena tegutsenud isa suri, kui Joseph oli 11-aastane. Ta sai hea hariduse ja püüdis juba teismelisena astuda sõjaväkke, kuid praagiti välja nõrkade silmade ja kõhetu kehaehituse pärast. Et perekond oli selleks ajaks juba vaesunud, otsustas noormees 1864. aastal emigreerida Ameerikasse. Seal sai ta esialgu osaleda USA kodusõjas. Pärast sõda siirdus St. Louisi linna, kus elas suur saksakeelne kogukond, aga Joseph Pulitzer valdas saksa keelt väga ladusalt. Seal töötas ta esialgu kelnerina ja kooleraepideemia ajal ka surnumatjana. Visa loomu ja kiire taibuga mees köitis peagi kohaliku saksakeelse ajalehe Westliche Post toimetaja tähelepanu ning palgati reporteriks, sest suutis teha ka 16-tunniseid tööpäevi. See oli tema esimene töine kokkupuude poliitikaga, mis köitis teda terve järgneva elu, kuni selle lõpuni 29. oktoobril 1911.

Joseph Pulitzer ühines Vabariikliku Parteiga ja kandideeris kohalikku seadusandlikku kogusse, võites vastaskandidaati ülekaalukalt ning samal ajal kerkides toimetuses karjääriredelil. 31-aastaselt abiellus ta haritud ja kõrget ühiskondlikku staatust omava Kate Davies'ega. 1872. a ostis ettevõtlik mees 3000 dollari eest Westliche Posti aktsiaid ja aasta hiljem müüs need maha, teenides suurt vaheltkasu. 1879. a ostis ta ära ajalehed St. Louis Dispatch ja St. Louis Post ning ühendas need tugevaks väljaandeks St. Louis Post-Dispatch.

Sestpeale algaski Joseph Pulitzeri edulugu ajakirjanduskorüfeena. 1883. aastal omandas ta suures kahjumis virelenud ajalehe New York World, mis tänu uue omaniku andekusele ja energiale kujunes üheks suurimaks ja mõjukaimaks tolleaegses USA-s.

Pulitzer taipas, et ajalehe müügiedu ei sõltu mitte niivõrd väljaande mainest, poliitilistest eelistustest ja sisust, vaid tähtsaim on oskus trükiseid lugejatele isuäratavaks teha. Seetõttu pööras ta erilist tähelepanu kujundusele, iseäranis esikülje pilkupüüdvusele.

„Mulle kuulus ajaleht, mis oli aastaid olnud varjusurmas. Püüdsin kõiki mooduseid ära kasutades suurendada selle levi. Mida sain teha? Loomulikult oli selleks suurte fotode kasutamine," tunnistas Pulitzer. Ajalehest pidi saama eelkõige minev kaup

Suurt tähelepanu pööras Pulitzer reklaami osatähtsusele. Kui 1880. aastatel teenisid olulisemad USA lehed oma kasumi 65% ulatuses ostjatelt-tellijatelt ja 35% tuli reklaamist, siis 1900-ndatel tagasid reklaamiandjad juba 55% väljaannete sissetulekust. Seda trendi nähes langetas Pulitzer oma ajalehe müügihinna ühele sendile, püüdes lugejaid üle lüüa oma peamise konkurendi William Randolph Hearsti New York Journalilt.

„Kui ajaleht soovib maksimaalselt teenida avalikkust, peab tal olema suur levi, sest suur levi tähendab palju reklaami, mis omakorda tähendab palju raha. Raha aga tähendab sõltumatust," tunnistas Pulitzer avameelselt.

Pulitzer pakkus rohkelt inimlikke aspekte sisaldavaid lugusid, keelepeksu ja prominentsete isikutega seotud skandaale, sest need köitsid lugejaid. Tema jaoks oli oluline, et ajaleht lahutaks lugeja meelt. Seetõttu olid esiküljel enamasti skandaalsed lood, aga neljas lehekülg sisaldas arvamuslugusid, oli mõeldud lugejaid harima. Sellised väljaanded osutusid kergesti loetavaks eelkõige vähemharitud lugejaskonnale - immigrandid, töölised ja naisterahvad olid need, kelles Pulitzer nägi oma väljaannete peamist sihtrühma.

Üheks suurimaks eesmärgiks jäi aga avalikkuse mõjutamine. Selle saavutamiseks tuli Pulitzeri arvates nädalast nädalasse avaldada ühe- ja samateemalisi artikleid ning poliitkommentaatorite kindlasuunalisi seisukohti, kuni avalikus arvamuses suudetakse tekitada vajalik muudatus.

Kas mitte Eesti meedia pole sama taktikat aastaid kasutanud Edgar Savisaare ja Keskerakonna suhtes? Tänapäevane ajakirjandus USA mõjusfääris olevates riikides, kaasa arvatud Eesti, ongi eelkõige Joseph Pulitzeri nägu.

INDREK VEISERIK

Jaga |