Pühendagem kultuuripärandiaasta mälestuste kogumisele!

Prantslastel on kõnekäänd: „Maailmas on ainult kolm asja, mille üle tasub üldse arutleda. Need on surm, armastus ja meri.“

Leian, et prantslaste omailm on ikka palju ahtam kui eestlaste oma. Meie laulupeod! Meie rahvaluulekogud! Meie kohapärimused! Meie kihelkondlik elulaad ja rahvakombed! Meie ainelise ja pärimusliku kultuuri kogumise traditsioonid! Meie taluarhitektuur ja metsakultuur!

Kõik see moodustab meie omailma, mille üle tasub arutleda! (Muuseas, omailm ei ole otseselt seotud kultuurikihi rikkuse, sügavuse ja mahuga, kus me ilmselt mõnegi näitaja osas jääme prantslastele alla.) Meie omailm on meie ühiskondliku mälu peegeldus.

Freud kinnitab, et ühiskondlik mälu on suunatud progressile, individuaalne mälu aga alalhoiuinstinktile.

Kõikide vallutajate esmane soov ja eesmärk on purustada rahva ühiskondlik mälu. Sellega muudetakse rahvas manipuleeritavaks, prevaleerima hakkab alalhoiuinstinkt. Eesti rahva seas teostati seda ennenägematute repressioonidega 1940.–1950. aastatel. Lisandus ühiskondliku mälu kandjate harituma ja edumeelsema osa põgenemine Läände. Teine Maailmasõda pani inimesed liikuma, sidemed nende vahel katkesid. Purunesid ka kogukondade sidemed, sest juurdetulnud võõrad, tihtipeale aktiivsemad kohalikest, ei mõistnud kohalikke kombeid ja traditsioone, mida hakati hoopis põlastama. Siit oli väike samm inimestevahelise põlastamiseni.

Kuidas aga sai võimalikuks rahva kohamälu kadumine ühe põlvkonna jooksul? Hirmuõhkkonnas visati ära kirjad, mis tulid tuttavatelt ja sugulastelt Siberist ning ookeani tagant vabast maailmast. Hävitati vanu fotosid, eriti sõjaeelseid ja -aegseid. Võim tegi selgeks, et kõik, mis pärineb kapitalistlikust “klikiajast”, veel hullem – tsaariajast, on mõttetu, tühine praht. Visati ära albumeid, päevikuid, ajaloolisi dokumente, diplomeid.

Noor, kõige vastuvõtlikum põlvkond kasvas üles täielikult uute, võõraste vaadete süsteemi tingimustes. Kasutades praegust moeütlust: Olgem ausad! Pealekaebamiste ja hirmu külm hingus tõi esikohale individuaalse, enesesäilitusliku mälu ja surus alla rahva ühiskondliku mälu.

Nn sõjaaegne põlvkond lõpetas oma koolitee maakoolides enam-vähem aastail 1950–1955. Nemad läksid suures enamuses tehnikumidesse ja tööstuskoolidesse. Nad lahkusid oma kodutaludest, kus sageli kolm põlvkonda koos elas. Sinna tagasi nad enamasti ei tulnud, vaid suunati tööle kolhoosidesse, sovhoosidesse, EPT-desse, tehastesse üle vabariigi ja hakkasid elama keskuste kortermajades. Nende laste kodudeks said juba sageli umbrohust ümbritsetud silikaathooned ning kokkupuuted vanavanematega piirdusid koolivaheajal mõne päevaga aastas. Kust pidid tulema kohapärimused? See oli meie maaühiskonnas, mis 1950-tel moodustas veel 60% rahvast, enneolematu nähtus – põlvest põlve edasi antav kohamälu kadus vähem kui ühe põlvkonna jooksul, aastail 1940–1960!

Meie põlise kohamälu taastamine sai võimalikuks tänu tohutule rahvapärimuste kõikide liikide kogumisele. See taastamisprotsess algas 1960-tel eestimeelsete teadlaste eestvõttel, kes mõistsid protsessi pöördumatust. Eesti kõigi aegade viljakaim looduskaitse ja koduloo propageerija Jaan Eilart on nimetanud kodu-uurimist läbi mälestuste pidevalt ümber kujuneva ja muutuva elumiljöö mäluks.

Mälu kogumisel on Eestis ära tehtud suur töö. On välja antud ka sadu raamatuid mitmesugustest elanikkonnakihtidest pärinevate inimeste elust. Miski aga ei asenda inimeste isiklikke mälestusi. Dokumentide ja välisvaatluse teel pole võimalik edasi anda inimese mõtteid, tema sisemaailma. Viimati ilmunud mälestusteraamatuist võiks nimetada kaheköitelist koguteost „Minu elu ja armastus“.

Just sedasama kohamälu kadumise ohtu tunnetades õnnestus Eestis 15 aastat tagasi käivitada metsandusliku pärandkultuuri väärtustamise ja säilitamise protsess. Siis selgus ka, et rööbiti sellega koguneb tohutul hulgal elu- ja kohamälestusi. Nüüdseks olen minagi suutnud koostada ja kirjastada neid mälestusi kolm köidet enam kui 120 inimese sulest.

Ideaalne oleks, et iga inimene hoolitseks selle eest, et tema ajastu ja tema mõtted saaksid jäädvustatud tulevastele põlvedele. Ei maksa arvata: minu elu on ju nii tavaline, midagi huvitavat pole mu elus… Kui mina näiteks oma lastelastele räägin elust maal 1940-tel, 1950-tel ja hiljemgi, arvavad nad minu jutu olevat pärit mõnest neile tundmatust „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ köitest...

Seepärast kutsungi Teid kõiki üles asutama oma perekonnaarhiivi mälestustekildude, kirjade, õnnitluskaartide, dokumentide ja fotodega, kooli- ja liikmetunnistustega, haiguslugudega, peokutsete ja teatrikavadeni välja. Kogume kausta meid ja kodukanti puudutavad väljalõiked ajakirjandusest. Varustame fotod märgetega aja ja neil jäädvustatud inimeste kohta. Kindlasti on kõigil häda olnud oma 30–50 aastat tagasi tehtud piltide mõtestamisel.

Soovitage seda teha ka oma lastel ja lastelastel. Nii moodustubki suguvõsaarhiiv.

Ja alati leidub inimesi, kes panevad kokku selle või teise perekonna loo. Nendest perekonnalugudest saavad eestlaste saagad! Kui särav on islandlaste ajalugu! Neil on 1000 aasta tagant teada kõigi maa 400 esmaasustaja nimed, ka nende esiisade ja järeltulijate nimed, isegi nende koerte nimed! Jäädvustagem ka meie oma perekonnalood islandlaste eeskujul!

Lõpetuseks näide meist palju suuremate rahvaste kohamälu saatusest.

Maailmakuulsale inglise kirjanikule John Galsworthy’le kuulub mõttetera: „Arhitektuuri ja metsakultuuri allakäik on kogu rahva elamiskultuuri allakäigu algus.“ Mitte kirjanduse ja maalikunsti, vaid arhitektuuri ja metsakultuuri allakäik!

Mida see maailmamees selle all mõtles, võime aimata Hollandi näitel. Metsade hävitamise protsess on Hollandis ammu möödas. Nüüd püütakse taastada 300–500 aastat tagasi olnud maastikupilti perenimede alusel. See on seal võimalik, sest maasuguvõsad said Hollandis perenimed juba keskajal, sageli iseloomuliku maastiku järgi ja on olnud väga paiksed.

Eesti maarahva ja tema kohamälu säilumise fenomenid ongi rehetare (see on meie põlisarhitektuur) ja mets, see vaese mehe kasukas, metsarahva varjaja, katja ja toitja, kogu põllunduse ja karjakasvatuse lähtepunkt, meie erakordse elukvaliteedi tagaja. Tuhat aastat on tänu neile kahele üle elatud Euroopa kõige sõdaderohkemad ajad, vahepeal peaaegu olematuks muutununa.

Selle nimel tasub igal inimesel meie kultuuripärandit, sealhulgas pärimuslikku, koguda ja säilitada! Pärand väärib kogumist ja säilitamist, pärand väärib pärandamist!

Lembitu Twerdjanski,

põllumajandusteaduste kandidaat (1975, Moskva, Timirjazevi-nim. Akadeemia),

kultuurökoloogia magister (2000, Stockholm, Rotterdam)

Jaga |