Eesti 15 ja maailm

KAIDO JAANSON,      16. august 2006



Kõigepealt Eesti ja Eesti, esimene ja kolmas. Olgu kohe öeldud, et mina jaotan Eesti poliitilist ajalugu järgmiselt: esimene Eesti 1918–1934, teine 1934–1940 ja kolmas alates 1991.
Viisteist on poisiea lõpp. Teismelisuse keskpaik. Esimesele Eestile, kes tuli ilmale aastal, mil ilmus Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäik", suurt rohkem elada ei antudki. 15 sai täis Anno Domini 1933. Kurjakuulutaval aastal nii Euroopa, maailma kui Eesti jaoks. Aastal, mil Saksamaal tuli võimule Hitler põhimõtteliselt demokraatlikul teel – Saksa rahva enamiku toetusel, parlamentaarsete kombinatsioonidega ühendades, mis senini on normaalne poliitiline tegevus. Ent ekspluateerides nii rahva kui poliitikute, esmajoones muidugi rahva poliitilist kogenematust Saksamaal võitjate eeskujul sisseviidud demokraatia tingimustes.
Hitleri võimustumine andis aga võimaluse hoopis teistsugusel teel võimule saanud ja selle enda kätte koondanud Stalini jaoks Venemaal. Tagantjärele me teame.

Kogemus kui selline

Eesti rahva poliitiline kogemus pole praegu suurt teisem kui saksa rahva oma juba nimetatud Issanda aastal, rahvad ei õpi teiste rahvaste kogemustest. Eriti on see tunda andnud eelmise kümnendi keskpaigast peale, eriti selle teisest poolest, kui lõppes Eesti ja eestlaste makrotasandiline üleminek ühest situatsioonist teise ja algas mikrotasandiline kohandumine uue olukorra ja teistsuguse maailmaga, kui seni harjutud. Hea, kui rahvad endagi kogemusest õpivad. Küünikud ütlevad hoopis, et kõige tõepärasem järeldus ajaloost olevat, et sellest üldse ei õpita.
Aga maailm on esimese ja kolmanda Eesti jaoks erinev. Et Spengleri poolt kuulutatud Õhtumaa allakäik jätkus, on selgem kui selge, ükskõik kustpoolt vaadata. Maailma kui terviku või Õhtumaa enda, Lääne tsivilisatsiooni sisemisest küljest. Koloniaalimpeeriumid on lagunenud, alul meretagused, siis, viisteist aastat tagasi lagunesid või hakkasid lagunema kontinentaalimpeeriumid.

Uus maailm

Probleeme maailmas ei lahendata otsustavalt enam mitte Euroopa pealinnades, vaid mere taga, kohapeal, teisel pool Vahemerd või Atlandi ookeani, õigesti või valesti, me ei tea veel, sest, kordan, ajalugu pole ikka veel lõppenud.
Ent oma vitsad saanud Euroopa on õppinud. Kuni Teise maailmasõjani, see sõda kaasa arvatud, kolm korda vihaselt võidelnud sakslased ja prantslased saavad nüüd hästi läbi, ehkki Saksamaa on toonud oma pealinna Teise maailmasõja võitjate poolt likvideeritud kunagise Preisi riigi pealinna tagasi. Ajal, mil lagunes senine mitmerahvuselisim kontinentaalimpeerium, N Liit, sündis Maastrichti leping ja Euroopa ühtekoondumine süveneb, kuigi üle kivide ja kändude. Demokraatlikult, ent demokraatia tingimustes probleemid üldiselt teisiti ei lahendugi.
Selleks aga, et demokraatlikult ühineda, peavad rahvad kõigepealt omandama suveräänsuse, sest loobuda saab sellest, mis sul on, mitte sellest, mida sul pole. Euroopas rahvuste suveräänsuse omandamise protsess on lõppemas, lisaks Pürenee poolsaarele kulgeb see Balkanil ja Venemaal, nii palju kui Venemaad Euroopaks pidada (venelased ise peavad end kord Euroopa, kord Aasia riigiks, sedamööda, kuidas see hetkel kasulikum või mõttekam tundub).

Ajalugu pole lõppenud!

Ent uskuda, et ajalugu oleks lõppenud, võivad üksnes naivistid. Parimal juhul kõlbab see väide üksnes ajakirjanduslikuks sõnakõlksuks, sellisena on see petlik ja eksitav. Tüüpiline viga, kus ajaloo arenguspiraalist võetakse üks lõik ja tõmmatakse see lineaarselt sirgeks endale meeldival kujul.
XIX sajandi keskpaiku Euraasia loodenurgas alanud rahvuste revolutsioon jätkub. Loota, et Euraasia mandri ülejäänud rahvused jäävad endiselt uinuma, oleks suurim rumalus, mida praegune maailm ja Eesti võiksid endale lubada. Sealsed rahvad, täpsemalt nende äratajad, jälgivad tähelepanelikult kõike, mis toimus ja toimub Euroopas ja Balkanil. Ajalugu jätkub Euraasias, ja arvata on, et palju suurema kärina ja mürinaga.
Sest, nagu õigesti rõhutas Prantsuse XX sajandi suurimaks ajaloolaseks nimetatud Fernand Braudel, on arengute ebaühtlused Vanas Maailmas väljaspool Euroopat palju suuremad. Hõivanud ülejäänud maailma, suutis Euroopa oma sisemisi ebaühtlusi tasandada.
Samas kombineerub see ärkamine ja äratamine pärast Esimest maailmasõda rajatud riikidesüsteemi lagunemisega, olgu näideteks Venemaa, Jugoslaavia või Iraak. Niisama lapsik, nagu uskusid enda tegevusest tolleaegse maailma rajajad, oleks nüüd loota, et XX sajandi rahvusliku vabadusliikumise järgne rahvusvaheline süsteem kinnistub.
Ent nagu Euroopas, nii peavad ka seni reaalse iseseisvuseta Aasia rahvad (kellest mõned on nii suured, et sõna või termin „väikerahvas" tundub kohatu, et seda nende kohta kasutada) enne omandama suveräänsuse, et sellest siis võrdväärse koostöö hüvanguks loobuma hakata, nagu see Euroopas juba toimub.
Paljusid neist rahvaist meie siin Soome lahe lõunakaldal isegi ei tea, rääkimata nende ja nende probleemide tundmisest, mitmed neist rahvaist ei tea ega tunne end ka ise veel. Sest rahvuse enesetunnetuse kujunemine võtab aega, ärkamine võib olla ootamatu. Kuid alanud, saab kulgema küllalt kiiresti. Seda teab eestlane endagi ajaloost õppida.

Terroristid

Legaalne meetod, kuidas see suveräänsus omandada, on alles leidmata või vähemalt ei ole see, mis praegu toimib, täiuslik. Balkani poolsaarel seda otsitakse ja katsetatakse. Mida kiiremini ta leitakse ja toimivaks lihvitakse, seda parem ja rahulikum maailmale.
Seda vähem oleks maailmas põhjust tegevuseks, mida nimetatakse terrorismiks. Sest terrorism pole mingi ekstravagantide lõbu või mentaalne segadus, vaid tupikteele jõudnud, muude, legaalsete ja demokraatlike lahendusvormide puudumisest meeleheitele viidud rahvuslike ja sotsiaalsete gruppide jaoks ainuvõimalikuna tunduv võitlusviis. Paljud neist eestlastest, keda Mart Laar heroiseerib ja kes ameeriklasi appi ootasid (minu surmahaigel isal oli kaks vintpüssi, mida ta aeg-ajalt õlitas ja korras hoidis, puust kabata, aga need oleks temasugune meistrimees tunni-paariga valmis saanud, üks enda, teine minu jaoks, et kui lahti läheb, oleks kohe võtta), peaks George Bush terroristideks. Arutada, kas kõik poliitikud, kes seda ära kasutavad, on populistid või demagoogid, viiks meid teema peajoonest liiga kaugele. Ehkki terroristide hulgas võib leiduda ka individuaalseid hulle.
Terrorismi likvideerimine relva abil on kui peavalu ravimine pea maharaiumisega. Saan aru, et banaalne ja paljukorratud võrdlus, aga paremat ja täpsemat ei oska leida.
Võtab aega mis võtab, ja sellest saadakse aru nii Moskvas kui Washingtonis. Nagu öeldud, rahvad ja riigid ei õpi teiste rahvaste ja riikide kogemustest. Suurepärane, kui nad enda omadestki õpivad.
Nii et aeg, mis seisab ees taas viieteistkümneaastaseks saanud Eestil, ei tõota tulla suurt rahulikum kui see, mis ootas omal ajal toda esimest Eestit. Asjaolu, et tulevaste sündmuste epitsentrid on meist juba kaugemal, ei saa veel põhjuseks olla, uute tsunamide lained siiani ei ulatuks.
Rahvusvaheliste arengute jada pole juhuslike, kaootiliste sündmuste kaos, vaid, nagu nentis Anton Hansen Tammsaare 1925. aastal Esimese maailmasõja eelsest ajast, et „tuleva ilmasõja rasked märgid olid nagu ammugi juba kuhugi õhku või eetrisse kirjutatud, ainult paljuke oli neid, kes oskasid sealt lugeda." (Kogutud teosed, 16. köide, lk 586).

1989

See aasta oli otsekui veelahe Euraasia arengus ja ajaloos. Tema idaosas, Pekingis, suruti tankide abil maha ja hävitati need, kes nõudsid demokraatiat, tema lääneosas, Venemaal ja Ida-Euroopa nn sotsialismimaades algasid demokraatlikud ümberkujundused.
Ent ühteaegu loobus Hiina majandussüsteemist, mida nimetati sotsialismiks, millest Otto von Bismarck oli omal ajal öelnud, et kui seda rajada, tuleb maa otsida, millest kahju ei ole. Hiinlastel oli oma maast kahju hakanud. Mõlemate protsesside tulemused pole veel selged. Hea, kui need selguvad XXI sajandi jooksul.
Hiina jaoks sarnaneb maailma mudel suuresti sellega, mida oli tema jaoks Ida-Aasia XVIII sajandil. Hiina valitsejate arvates ümbritses nende riiki siis ca 200 "riiki" – , juhuslikult samapalju, kui neid praegugi maailmas on – tollal tegelikult sageli rahvaid ja hõime, kes tunnustasid Hiina keisri ülemvõimu ja tõid talle kingitusi, s.t maksid tribuuti.
Euroopas on ikka nii olnud, et tugevuselt teine ja kolmas riik on koos alati tugevamaks saanud ja seda olnud kui esimene, hegemoon. See lõi võimaluse vastastikuste liitude tekkeks. Ainult ajuti on situatsioon vinklist välja vajunud, nt Napoleoni sõdade aegu ja Teise maailmasõja algperioodil. Meie senine arusaam rahvusvaheliste suhete kujunemisest ja nende arenemisest on, nii nagu rahvusvaheline õiguski, kujunenud taolise (Lääne-)Euroopa kogemuse alusel.

USA ja maailm

See oli üks eeldusi jõudude tasakaalu teooria ja mõiste kujunemiseks ja levimisel Lääne poliitilises kultuuris. Teine eeldus oli Inglismaa saareline asend väljaspool Mandri-Euroopat. Ameerika Ühendriigid aga omandasid XX sajandil järkjärgult Euraasia mandri suhtes samasuguse seisundi, nagu oli seda olnud Suurbritannial Euroopas XVIII sajandil. Ühesugune geopoliitiline asend, ühine keel ja ühised ajaloolised juured soodustasid ühise anglosaksliku mõtlemise ja lähenemise kujunemist.
Uue mõtlemise kujunemine võtab aega, kuid juba kulgeb: nagu hiljuti märkis ameeriklane Jüri Võsa kitsamas ringis toimunud vestluses, valmistub Washington elama maailmas, kus domineerib Hiina. Missugune see Hiina on, me ei tea veel. Iraagis võidi ju loota, et demokraatia viidi relva teel sisse, Hiina puhul ajaks see mõte lihtsalt naerma.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)