Nädala juubilar RAFIK GRIGORJAN 65

Mis tuuled tõid armeenlasest noormehe mitte lihtsalt Eestisse, vaid ka „provintsi" - Tartusse?

Ilmselt oli see harv juhus, kus isiklikud ja ühiskondlikud huvid langesid ühte. Rõhutaksin sõna „juhus".

Olles Saraatovi ülikooli ajalooteaduskonna 5. kursuse tudeng, kohtasin üht neidu. Niina Linnasmägi õppis Tartu ülikoolis vene filoloogiat ning saadeti aastaks keelepraktikale Saraatovisse. Pärast tema naasmist Tartusse käisin seal korduvalt, Niina aga külastas mind Leninakanis (praegu Gümri). Arvata võib, millega see lõppes.

1974. aastal kutsuti mind Tartu ülikooli tööle. Tollal tundus Tartu mulle vabaduse saarena. Pealegi mu õppejõud, tuntud teadlased I. Porohh ja V. Pugatšov olid Juri Lotmani ja Rem Blumi head tuttavad. Kuid otsustavaks teguriks sai ikkagi Niina. 1975. aastal astusin aspirantuuri, ja samal aastal sai minust esmakordselt ka isa tiitli kandja - sündis poeg Grigor. Väitekirja kirjutamisega paralleelselt saime valmis veel ühe poja, Georgi. Nädal peale väitekirja kaitsmist sündis tütar Karine.

Kuna uurisin Eesti kõrgkooli ajalugu, siis veetsin palju aega arhiivides. Seal avanesid minu jaoks Eesti minevik ja ka eestlaste rahvusliku iseloomu jooned.

1988. aastal Moskva eraldas Tartu ülikoolile kolm kohta nn Gorbatšovi doktorantuuris väitekirjade lõpetamiseks. Tartust läksid sinna Peeter Kreitzberg, Janno Reiljan ja mina. Kuid naasmisel 1992. a selgus, et olen ülikoolis üleliigne. Kolme lapsega pere jäi sissetulekuta. Tuli alustada uut elu. Töötasin Tallinnas - rahvastikuministri nõunikuna, erakõrgkoolide õppejõuna, juhatasin Tartu ülikooli Narva kolledži ajaloo ja filosoofia lektoraati. Nüüd olen kaheksa aastat pensionil.

Sind kui juba küpsemaks saanud armeenia noormeest viisid uued tuuled ka Rahvarindesse. Miks?

Eksistentsialismi pooldajad väidavad, et Jumal lõi inimese vabana, jättes talle valikuõiguse. 1980-ndate teisel poolel, kui üle kogu NSV Liidu hakkasid puhuma tormituuled, muutes olukorda mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas, ei jäänud nendest puutumata ka Eesti.

Minul ka tuli teha valik. Eesti elanikuna valisin võitluse tema iseseisvuse eest. Öeldakse, et kui inimene 40 aasta vanuseni midagi asjalikku pole ära teinud, siis ei kõlba ta enam millekski. Minu jaoks tuli murdesündmus siis, kui olin 39. 2. veebruaril 1988, Tartu rahu allakirjutamise järjekordsel aastapäeval peeti ülikooli Vanemuise tänava õppehoone suures ringauditooriumis avalik diskussioon. Kui osalejad tulid selle lõppedes hoonest välja, nägid nad, et tänav oli piiratud miilitsa erisalgaga - kilpides, kiivrites, verekoertega. Toimus kokkupõrge noortegrupiga.

Mõistes sellise poliitika ohtlikkust, avaldasid kuus ülikooli õppejõudu - Rem Blum, Viktor Palm, Marju Lauristin, Rafik Grigorjan, Peeter Vihalemm ja Jüri Tammaru - 5. veebruaril ajalehes „Edasi" avaliku kirja kaaskodanikele, kus kritiseerisid võimude käitumist ning hoiatasid eelseisva iseseisvuspäeva tähistamise ajal võimalike provokatsioonide eest. Sellest kirjast on ajakirjanduses palju juttu olnud, aga kirjutistest ja saadetest jäid seejuures kuidagi välja mitte-eestlastest kaasautorite nimed.

Järgmisel päeval kuulsin ülikooli parteikomitee sekretärilt Paul Kenkmannilt, et ma ässitan eesti rahvast partei vastu. Kuna töötasin dotsendina ja kavatsesin astuda doktorantuuri, võis selline süüdistus osutuda saatuslikuks.

Kuid mida rohkem võim hirmutas, seda suurem oli tahtmine tema vastu võidelda. Aristoteles kirjutas, et orjus on vaimuseisund ning võimatu on teha inimesest orja, kui ta astub sellele vastu. Hakkasin aktiivselt osalema Blumi loodud „Perestroika sõprade klubis", kus analüüsisime käimasolevaid protsesse.

Koos J. Lotmani, M. Bronšteini, L. Stolovitši, T. Luštšiku, V. Palmi jt arutasime totalitarismist väljumise teid ning ühiskonna demokraatliku arengu võimalusi. Just selles klubis arutati ka perestroika [ETA algatusel hakati siis eesti keeles kasutama sõna uutmine - Toim.] toetuseks Rahvarinde loomist.

13. aprillil 1988 telesaate „Mõtleme veel" ajal tuligi selle ideega välja Edgar Savisaar. Idee leidis kohe hulgaliselt toetajaid. Oktoobris 1988 Rahvarinde esimesel kongressil valiti mind juhatuse liikmeks. Rahvarinde suurimaks saavutuseks pean Eesti riikliku iseseisvuse taastamist veretult.

Mis siis tegi Eesti riigi iseseisvuse eest võidelnud inimesest Eesti vähemusrahvuste kaitsja sellesama riigi eest?

Lev Gumiljov kirjeldab raamatus „Lõpp ja jälle algus" juhtumit, kus misjonär küsib värskelt kristlaseks saanud hotentotilt: „Kas tead sa, mis on kurjus?" Too vastas: „Tean küll. See on, kui suulud ajavad ära minu härgi." - „Mis on siis headus?" - „See on, kui mina ajan suulude härgi ära."

Mulle tundub, et just selline arusaam oli omane neile poliitikutele, kes pärast riikliku iseseisvuse taastamist „ärandasid" meie ühise Eesti riigi ja kuulutasid selle enda omandiks. Apelleerides etnomüütidele ja -foobiatele kõrvaldasid nad riigiasjades osalemisest kolmandiku Eesti Vabariigi elanikkonnast. Tartu linnavolinikuna olin ma 1992. aastal „välismaalasena" jäetud ilma kodakondsusest, paljudest poliitilistest ja sotsiaalsetest õigustest. Visati elu ääremaale kui võõrelement.

Samal aastal vallandati mind Tartu ülikoolist. Kui veel arvestada, et rahareform nullis ära kõik, mis mul oli, võib mõista, millisesse olukorda ma perega sattusin. Kuid ega vaid mina! Selliseks osutus sadade tuhandete süütute inimeste saatus. Positiivsest mitte-eestlase, kuid Eesti patrioodi kuvandist ei saanud juttugi olla. Kunagi Voltaire kirjutas: „Minu armastus isamaa vastu ei sulge mu silmi välismaalaste teenete ees." Voltaire ei arvestanud ainult ühte - kui käib omandi ümberjagamine, pigistatakse silmad kinni kõige ees, mis seda segab.

Paremnatsionalistlikud poliitilised jõud asusid looma etniliselt homogeenset riiki. Nad arvasid, et luues „okupantidele" väljakannatamatud tingimused, sunnitakse need riigist lahkuma. Kuid lõviosal nendest inimestest polnud kuhugi minna. Loosung „Plats puhtaks!" ei kandnud oodatud vilja - 93% mitte-eestlastest jäi Eestisse.

Noil aastatel kommunistlik „demokraatia" kasvas sujuvalt üle etniliseks „demokraatiaks", kusjuures kõige ägedamateks rahvuslasteks said endised kommunistid.

Olles Eesti Rahvaste Foorumi üks korraldajatest, õppisin tundma Eesti vähemusrahvuste probleeme. Samade vähemusrahvuste, kes loosungi all „Teie ja meie vabaduse eest!" toetasid eesti rahva püüdu vabadusele ja iseseisvumisele.

Selline ebaõiglus saigi viimaseks piisaks kannatuse karikas. Mul polnud kunagi kahtlust, et oma õiguste eest tuleb võidelda. Olen veendunud, et pinged rahvussuhetes Eestis pole mingite etniliste, keeleliste või bioloogiliste tegurite tagajärg - need tulenevad otseselt sellisest rahvuspoliitikast, mis jaotab inimesi täisväärtuslikeks eestlasteks ja teisesordilisteks muulasteks, keda ei peeta ühiskonna ressursiks ega väärtuseks.

Ei saanud ma esitamata jätta üht küsimust ka juubilari abikaasale: kuidas on rahulikul ja tasakaalukal eesti naisel elada kogu elu ning kasvatada üles lapsed temperamentse ning alati rahutu armeenlasega? Proua Niina vastas nii:

Eks 40 aastaga harjub ära. Oleme iseloomudelt väga erinevad. Kuid väärtused ja arusaamad on meil ühised, ja see hoiab perekonda koos. Oleme alati lähtunud põhimõttest „ära tee teisele seda, mida sa ei tahaks, et tehtaks sinule". Iga pere saatus sõltub sellest, kuivõrd osatakse oma käitumises lähtuda ühistest huvidest ja eesmärkidest.

On kombeks öelda, et armeenlased on mööda maailma laiali paisatud rahvas. See pole õige. Maailm on paisanud ümber armeenlasi. Erinevalt meist, eestlastest, pole neil Antaiose sündroomi. See antiikkreeka kangelane hukkus, kui oli kaotanud sideme kodumaa pinnasega. Armeenlased, kus nad ka ei elaks, ei kaota võimet loominguks ja arenguks. Rafik on selliste seast.

Küll aga mina elasin üle kõik katsumused, mis meile osaks said, seesmiselt, Rafik aga reageeris neile väga ekspressiivselt. Kuid mõistsin, et ta ei suuda jääda külmaks ja taluda ümbritsevat ebaõiglust, ning püüdsin talle abiks olla. Nagu tema oli mulle abiks lastekasvatamises ja teistes pereasjades. Armeenlastel on selline väljend „тsavt tanem", mis tähendab „võtan endale sinu valu". See ongi kogu meie pere tugevuse alus.

Küsimusi esitas LEIVI ŠER

[pildiallkiri]

ABIKAASAD: „Rahutu armeenlase" Rafiku ja pr Niina abielu on kestnud 40. aastat. Arhiivifoto

Jaga |