14. märts, emakeelepäev

Virumaa Sonda kooli eesti keele õpetaja Meinhard Laksi algatusel kinnitas Riigikogu 11.02.1999 emakeelepäeva riiklikuks tähtpäevaks. 1999. aastal tähistati esmakordselt emakeelepäeva riikliku tähtpäevana. Selleks, nagu meie põhiseadus ütleb, et eesti keel ja kultuur püsiksid.

Tänapäeval enam ei võeta teemasid või probleeme arutada, vaid ikka “laua peale” või “laua juurde”. Selleks, et see eesti keele ja kultuuri teema emakeelepäeval lauale kalevi alla ei jääks, ongi järgnev mõtisklus.

Eesti kirjakeele seletussõnaraamatust: "Emakeel – esimese keelena kõige varasemas lapsepõlves vanemailt või kasvatajailt omandatud keel, mida inimene harilikult kõige paremini oskab. Tema emakeeleks on eesti keel."

Emakeel ja eesti keel – paljudele meist sünonüümid, aga mitte kõigile. Mulle tundub, et sel päeval tegelikult on rõhk asetatud mitte niivõrd emakeelele, vaid eesti keele õigele kasutamisele kõigi selle keele tarvitajate poolt, mis viitab teatud vastuolule päeva nimetuse ja sisu vahel. Minu kooliajal oli tunniplaanis eesti keel. Sellest ajast, kui tunniplaanidesse ilmus “eesti keele” asemel “emakeel”, olen alati mõelnud, mis tundega istuvad tunnis lapsed, kelle emakeel on läti, vene või võru. Tänapäeva piirideta maailmas oleks küll õigem seda päeva nimetada ikka tema sisu järgi eesti keele päevaks, mil arutatakse selle keele saavutusi ja probleeme, kirjutatakse raadio ees eesti õigekeele etteütlust.

Siinkohal palun keelekorraldajaid tõsiselt järele mõelda järjest rohkema paralleelvormide lubatavuse üle. See teeb (õige)keele õppimise raskeks: on vaja meelde jätta mitte üks, vaid kaks või kolmgi lubatavat vormi. Kas see on eesti keele areng või ...? Seisak see kindlasti ei ole, aga igasuguseid muutusi on liiga järelemõtlematult hakatud arenguks nimetama. Miks jõuavad võõrsõnad (list, level jne.) ja toortõlked (“teemad laual”) inglise keelest takistuseta trükipilti? Ladna, horošoo, davai käibisid küll ainult kõnekeeles! Kas tõesti peab mängima nii pealetükkivalt palju angloameerika muusikat? Andkem rohkem ruumi ikka mitmele keelele, ka eesti keelele! Ja mitte ainult neljal päeval aastas (24.02, 14.03, 23.06, 20.08).

Ilusat eesti keelt kõnes ja kirjas!

JAAK VIHMAND, insener

13.03.2017

Lisaks ajakohane naljajutt.

Minu dorogoi friend!

/Kirja saatis Londonist minu vennanaine, palgapõgenik./

Mind volnuujet one kysymys. That dvuhkeelsuse story. Mitmelt poolt moshno bõlo lugeda, that kahden kielen oskus vlijajet nehorosho. I have svoi seisukoht tässä kysymyksessä. Nimelt olen juba varasest agest saati tshetõrekielinen. And vsjo okei. Äiti õpetas estonskit, Soome TV finnskit, keeltekoolis õppisin angliiskit, Soviet Armys russkit. Yhteistulos on hämmastav - new language! Kui kõik jõuaks so far, oleks kaikki kunnossa.Igat jazõkki natuke and everybody ponimajet, mida keegi govorit.

Otshevidno, et see võiks olla natshala dlja new international kieli, kymmenen times better tshem esperanto. Pole ka vaja bojatsa, that estonskii keel hääbub – naoborot, tämä kieli teeks meistä meshdunarodno famous. Kutsun üles kogu narodi oppimaan tätä keelt. As you can see, on seegi statja fourkeelne, aga koje-shto can ymmärtää predstaviteli tshetõrjoh narodov! Vot milline kasu! Eesti people – ärge mõshlite enää!

Future on tshetõrekieliste päralt!

Jaga |