Ettevaatust – koloniaalarmee!

TOOMAS ALATALU,      19. mai 2004


Juba esimesed TV-kaadrid Iraagist – laskevalmis relvadega USA sõdurid löövad jalaga uksi valla ja suruvad kõiki kinnipeetuid harkisjalu ja -käsi maas lebama – pidanuks avalikkuse märksa ettevaatlikumaks tegema, kui tegelikult sündis.

Toimuvat võis pidada USA vägivallafilmide (Rambo jmt) lihtlabaseks matkimiseks, tänane seis Iraagis aga kinnitab, et täpselt samad maneerid sõjaga alistatud rahvaste kohtlemisel on paljudel USA sõduritel suisa veres. Nagu ka oma "vägitegude" jäädvustamine filmile ja fotole – eks ikka kelkimiseks kodus ja tuttavate ringis.
Washingtonis väidetakse küll, et tegu olla vaid üksikute sõjaväelaste ja üksikjuhtumitega, ent näiteks Rahvusvaheline Punane Rist kinnitas, et juhtis tähelepanu USA sõjaväelaste samasugustele üleastumistele veel mullu mais. Eelmisest aastast pärinevad ka protestid Afganistanist toodud vangide kohtlemise vastu USA käes olevas Guantanamo baasis Kuubal ja Afganistanis asuvates vanglates, mis samuti räägivad, et teatud sõjameeste ringkondades on vägivallal igapäevasuse maik küljes.
Selle taustal kerkib loogiline küsimus – miks USA keeldub oma sõdurite allutamisest Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ja miks paljud riigid, k.a Eesti, seda (kergekäeliselt) aktsepteerisid?

Vägivald kui teema summutati
Polnud raske märgata, et fotodele-filmidele jäädvustatud (üksik?)kuritegude skandaal puhkes just sel hetkel, kui USAd hakati hurjutama ebaadekvaatse jõu kasutamise pärast rahutuste mahasurumisel Iraagi erinevates linnades, sest liiga palju tsiviilisikuid sai surma.
Tänaseks on see teema summutatud. Samamoodi läks meedia kaasabil korda üldsus vaigistada mullu märtsis-aprillis, kui USA vägedel oli raskusi Iraagi võitmisega sõjas ja veel varem Afganistani piirkondade lauspommitamisega. Probleem pole siiski täielikult varjusurma sokutatud, sest sõjategevuse järgsete tapmistega jäi vahele ka Briti armee Lõuna-Iraagis, kus vastav juurdlus käib.
Koloniaalsõdade (aga sõda Iraagis seda ju ongi, sest USA algseks eesmärgiks oli kuulutatud riigi pikaajaline okupeerimine) probleemiks on alati seatud lootuste/eesmärkide purunemine – kui ikkagi sõda kulgeb kavandatust teisiti, vastase vastupanu osutub oodatust tugevamaks ja ühel hetkel ei taheta isehakanud vabastajatest kuuldagi, siis juhtub see, et okupatsiooniarmee ei suuda ennast ohjeldada ja puhkeb primitiivne vägivald kohaliku elanikkonna kallal. Kui kättemaks selle eest, et tugevamal ei õnnestunud oma tahet peale suruda. Saatuse irooniana lööb seesugune kättemaks eriti välja seal, kus paraku on kõige kergem oma ülemvõimu näidata, nagu vanglad ja muud kinnipidamiskohad.

Vägistamist ei võeta enam kui paratamatust
Armee laostumise üheks tunnuseks on alati omaalgatuslik sõjasaagi võtmine. Vaesemates riikides seondub see paljudel juhtudel naiste ja ka meeste vägistamisega. Naiste jõuga võtmist on läbi aastatuhandete peetud niivõrd sõjaga kaasaskäivaks nähtuseks, et seda on küll kirjeldatud, ent kunagi pole jõutud ametlike protestideni, karistamistest rääkimata.
Alles Teise maailmasõja päevil sai tuntuks Tito protest Stalinile (arutati poliitbürool), sest vabastajana kohalerutanud Punaarmee sõdurid kippusid jugoslaavitare pärast vägistamist ka tapma. Pool sajandit hiljem sai teatavaks serblaste vägivald moslemi naiste kallal Bosnia konflikti ajal ja venelaste teod Tšetšeenias (polkovnik Budanov).
Täna igal juhul juba püütakse seda sõjasaakluse eriliiki ohjata – detsembrist 2003. a arutab Tšehhi parlament eelnõu, mis nõuab 1968–1991. a riiki okupeerinud välisriikidelt kompensatsiooni, sealhulgas toimepandud vägistamiste eest.
Minu teada on see esimene seadus maailmas, mis vastuvõetuna paneks sõdade käigus vägistatud kõikjal sootuks uude seisu – seda ei võeta enam kui paratamatust. Iraagist tulevad teated räägivad mitte ainult antud seaduse vastuvõtmise kasuks, vaid samuti vägistamiste eriliikide (sundpederasm jmt) defineerimise vajadusest.
Terrorismivastane sõda on hea loosung, ent kui selle raames toimub kõige lihtlabasem inimlik vägivald teise samasuguse, ent ebavõrdsetesse tingimustesse pandud olendi üle, on tegemist kuriteoga ja selle kordasaatmiseks pole õigust kellelgi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)