Aeg riigis kurssi muuta

Nüüd tulebki küsida: kui targalt oleme seda peeglit kasutanud? Aus vastus: peaminister Andrus Ansipi valitsus on vältinud tegeliku olukorraga silmitsi seismist ning eelistanud soovunelmaid tõe pähe välja pakkuda.

Eesti on Euroopa Liidu liikmesriikide seas elukvaliteedi edetabelis viimaste hulgas. ÜRO inimarengu-järjestuses oleme langenud eelmise aastaga võrreldes neli kohta allapoole, 44. kohale. Seda peamiselt kehvade tervisenäitajate ja madala oodatava keskmise eluea tõttu.

Aruanne näitab, et aastaid kestnud majanduskasv ei ole ühiskonna arengusse murrangut toonud. Ebavõrdsus on hoopis kasvanud. Peaministri küündimatu valitsemine on lasknud käest võimaluse Eesti ühiskonda edendada.

Riik on liiga vähe tähelepanu pööranud inimestele. Viletsad tervisenäitajad tulenevad ebapiisavatest tervishoiukulutustest. Tervishoiule suunatakse 5% SKP-st, Euroopas on see keskmiselt 11%. Samuti ei piisa tervishoiu rahastamiseks 13-protsendisest sotsiaalmaksust.

Koalitsioon tahab tõsta ravimite, tehniliste abivahendite ja meditsiinitehnika käibemaksu. Kaotamisel on samahästi peaaegu olematu hambaravihüvitis. Niigi kallid ravimid ja tervishoiuteenus edmuudetakse veelgi kättesaamatumaks. Ravimite käibemaksu tõstmisest tulenev lisakulu oleks haiglatel hinnanguliselt 100 miljonit krooni aastas. Selles ulatuses otseselt halveneks  raviasutuste majanduslik seisukord, patsientide jaoks aga väheneks ravi kättesaadavus ja halveneks kvaliteet.

Uuringud näitavad, et Eesti majandus maksab elanikkonna kehva tervise eest niigi kõrget hinda. Nigel tervis ei lase hästi töötada, majandust peavad aga edasi viima meie omad inimesed. Lisaks kooriks riik käibemaksu tõstmisega iseennast.

Haiglate kapitalikulud tuleb tasuda riigieelarvest. See on euroopalik tava, mida järgib suurem osa Euroopa Liidu liikmesriike. Nii vabaneks haigekassa raha ja läheks sihtotstarbeliselt raviteenuste katteks.

Euroopa riikides suunatakse keskmiselt 25-30% SKP-st sotsiaalvaldkonda, Eestis vaid 17%, sellepoolest jääme Euroopas häbiväärsele eelviimasele kohale.

President on aruande pöördumises öelnud, et eilsed lahendused täna enam ei toimi. Ja mida me teeme täna? Riigikokku on kohe jõudmas 2009. aasta eelarve, milles kärbitakse sotsiaalkulutusi veelgi.

Täna on toetuste vähendamine või nende kaotamine vastutustundetu, sest süvendab ühiskonnagruppide ebavõrdsust. Toetused, eriti just lastetoetused, peavad mitte ainult säilima, vaid lähiajal ka tõusma, kuid  Ansip tahaks paljud lapsevanemad neist hoopis ilma jätta. Ansip nimetab lastetoetuste maksmist „lennukist raha loopimiseks“.

Samas aga tõstetakse vanemahüvitise lagi 33 tuhande kroonini. Selleks võib kuluda 100–400 miljonit krooni rohkem kui tänavu. Vanemahüvitis peaks olema esmajoones sotsiaalmeede, kuid nüüd on temast tehtud elustiili kinnimaksmise vahend. Vanemahüvitise suurendamisele kuluvaid summasid tuleks kasutada nende toetuste maksmiseks, mis on võrdses suuruses kõikidele. Madala sissetulekuga peredele oleks ka 500-kroonine lisasissetulek abistav päästerõngas.

Majandust viib edasi haridus, mille arvelt ei tohi teha ühtegi järeleandmist. Ka koolitoidu riigipoolset finantseerimist ei tohi vähendada. See käib tasuta koolihariduse juurde. Sotsiaalminister on koostanud eeskujuliku näidismenüü ning seda peaks riik koolitoidu rahastamisel ka silmas pidama.

Kõige kehvemas olukorras on meil aga integratsioon. Rääkides integratsioonist, räägime nüüd hoopis teistest tingimustest kui enne 2007. aasta aprilli. Kuni aprillisündmusteni Eesti ühiskond ühtlustus. Täna oleme tagasi 1980. aastate keskel ja lõpus – oleme ajas 20 aastat tagasi liikunud. Tööga tuleb uuesti alustada, kuid koalitsioon ei ole teinud ühtegi liigutust. Pole näha poliitilist tahet rahvustevahelise umbusu ja võõrandumise ületamiseks. Kus on valitsuse sammud, et luua kõigile elanikele võrdsed võimalused  haridust omandada ja karjääriredelil edeneda?  Integratsioon tähendab enamat kui rahvastikuministri vene keele kursused.

Inimarengu aruandest järeldub, et poliitikaid kujundades on tegelikust abivajajast mööda mindud. Oluline ei näi olevat, et kassid hiiri püüaksid, vaid kasside värv.

Tugev paremliberaalne suund on löönud Eesti elanike vahele sotsiaal-majandusliku lõhe.  Inimarengu aruanne soovitab tungivalt riigi kurssi muuta. Peegel näitab, et 2007. a. ametisse astunud valitsus ei sea prioriteediks haridust, sotsiaalvaldkonda ega integratsiooni. Mis siis üldse on  Ansipi valitsuse prioriteet? Ühiskond, rääkimata sotsiaalteadlastest, ei mõista seda enam ammu.

Eesti vajab valitsust, kes suudab kuulda ja kuulata. Aeg on küps muutusteks.

VILJA SAVISAAR, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees

Jaga |