Kuidas kommunismitont kohtupinki saada

Keeletundlikul inimesel tekib nõutus: miks selliste loosungite autorid vähemalt emakeelt millekski ei pea? Ükski -ism, natsism ja kommunism kaasa arvatud, pole kunagi midagi korraldanud, sünnitanud ega mõrvanud. Seda kõike on toimetanud konkreetsed inimesed, ja puht semantiliselt kõlab reegel (mida keegi pole veel õnneks ära muutnud), et korraldab, otsustab ja heal juhul ka vastutab subjekt ehk inimene.

Kas keegi nägi Nürnbergi süüpingis natsismi? Ei, vaid konkreetseid inimesi. Mugav on süüdimatult vehkida nimetustega; keegi ei mäleta ega huvitugi, mida see õõnes üleskutse endast kujutab.

Hullemaks läheb,

kui veretöid on korraldanud näiteks nüüdsete välispankurite rahvuskaaslased. Purtse kandis on näha lihtsalt „kurjuse ohvrite“ mälestuspaik – aga põletati seal maarahva (= meie) ravitsejaid-külatarku, kes rootslastest isandatele meelepärased polnud ja kes nende arvates nõidadena, s.t ketserlusega tegelesid. Academia Gustaviana andis vaimuvalgust sel ajal täie auruga, kuid loomulikult polnud suurkool mõeldud räpaste ja orjaseisus kohalike tarvis! Seega nende põletamine võis olla Issandale igati meelepärane tegu.

Aga viidet rootslastele mälestustahvlilt ei leia. Seega on kogu selle natsismi ja kommunismi hukkamõistu taga vaid pragmaatilised huvid, mitte aus poliitiline veendumus või missioon. Kui Tunne Kelam ütleb, et ebamäärasus kommunismi kuritegude uurimisel lõhestab Euroopat, kõlab see koomiliselt. Tahaks lausa homeeriliselt naerma puhkeda! Veelkord – ükski -ism pole kunagi ei hea- ega kuritegu toime pannud.

Kuid veel paar seika!

Esiteks, mingit kommunismi pole reaalselt isegi eksisteerinud, Jah, oli partei, mille juhtimisel pandi üle maailma toime jubedusi. Sellesama kommunistliku partei liikmeks pürgis veel 1980-ndate lõpul Tunne Kelam ise ja oli pealtnägijate kinnitusel maruvihane, et ihaldatud kompartei ta ära põlgas. Kelami viha väljendus kaebekirjades otse Moskva keskkomiteesse ja sisaldas kaebust Eesti kohaliku allorganisatsiooni peale.

Allakirjutanu küsis paar aastat tagasi Kelamilt Hirvepargi 23. augusti miitingul, et mis takistab tal kui häälekal antikommunistil siinset prokuratuuri tagant torkida, uurimaks Eesti dissidentide (Jüri Kukk, Mart Niklus jt) tagakiusamist ENSV julgeolekuorganite poolt. Vastus oli kommunismikriitiku kohta rabav: kas nad ise üldse on avalduse prokuratuuri esitanud? See on sama, kui naiivselt imestati: miks küüditajatele politseid või miilitsat ei kutsutud?

Mart Niklus

on protestide esitamist korduvalt teinud. Prokuratuuri vastused panevad õlgu kehitama – polevat andmeid, et tema õigusi oleks riivatud; kõike tehti ju seaduslikult. Aga Kelamil on muidugi mugav globaalselt ette kujutada kommunismitonti mööda Euroopat ringi luusimas – ohutu on seda virtuaalselt klobida ja õigustada enda kui propagandisti oleskelu.

Meie poliitiline kõnepruuk

on jõudnud seisu, kus eesmärgi ja vahendite, objekti ja subjekti lootusetu ja meelevaldne segiajamine ei võimalda paljusid tekste enam tõsiselt võtta. Ministeerium ei ütle, Eesti ei taha, vald ei otsusta, haiglal pole probleeme – tegelikult on selliste otsuste taga ju ikkagi subjektid. Aga niipea, kui asi läheb konkreetseks, tekib subjektil vastutus, millest paraku kuulda ei taheta. Meil kasvab või kahaneb majandus, ja täpsustavad küsimused kas või selle kohta, mida keegi majanduse all üldse silmas peab, toovad kaasa ohke või häma. Lapsed on juba harjunud tekstidega, kus liiklusavariisid ei korralda mitte juhid rooli taga, vaid autod, bussid ja rongid. Ja õnnetusi põhjustavad mitte inimesed, vaid kehv nähtavus või ohtlik kurv.

Nii mõistamegi hukka suvalise -ismi kuriteod, kusjuures sageli teevad seda inimesed, kes ise need -istid olid. Sest see tegevus toob sisse, ja mitte vähe. Kuidas see kommunismitont kohtupinki saada, on iseküsimus.

[esiletõste]      Ükski -ism, natsism ja kommunism kaasa arvatud, pole kunagi midagi ei korraldanud, sünnitanud ega mõrvanud. Seda kõike on toimetanud konkreetsed inimesed.

ANDRES RAID, teleajakirjanik

Jaga |