Keskerakond – kindla käega ja meelega!

Edgar Savisaar,      24. august 2005


Nendele valimistele läheme Keskerakonna ajaloos kõige suurema arvu nimekirjadega ja kõige suurema hulga saadikukandidaatidega. Välja pannakse 165 nimekirja. Eelmistel kohalikel valimistel hääletas iga neljas valija Keskerakonna poolt. Küsitlused näitavad, et see pole veel piir. Praegu on iga kolmas mees ja naine Eestis valmis meid usaldama.

Meie saadikukandidaadid ei lähe volikogudesse õpipoisteks ega pea seal hakkama uut ametit omandama. Nii-öelda "uuest poliitikast" pettunud valijaskond on aru saanud, et kogemused on need, mis kindlustavad tulemuse.
Meie konkurendid on püüdnud silmakirjalikult seletada Keskerakonna edu suure toetusega venelaste hulgas. Peame nad maa peale tagasi tooma. Keskerakond on ka eestlaste hulgas liider. Eestlastest seisab Keskerakonna taga 21%, Isamaaliidu rõhutatult rahvusliku, aga mõnikord isegi marurahvusliku poliitika taga vaid 9% eestlastest. Rahvas näeb, mida poliitikud ei taha tunnistada. Meie oleme ainukesena väljas terve Eesti huvide eest, me seisame kõigi Eesti inimeste eest!

Õige sotsiaalpoliitika
Eesti poliitikud armastavad mööda maailma reisida ja mõni tunnebki end paremini teisel pool piiri – kas neist keegi toob oma sõitudelt tagasi teadmise, mida teha, et ka Eestis oleks niisama hea elada? Euroopa Liitu astumise eel seletati, et nüüd hakkame elama kui Euroopas, kohe ja ise lillegi liigutamata. Aga meie koduste murede lahendamine on endiselt ikkagi meie endi teha ja vastutada. Keskerakond ei taha arutult kulutada, vaid et kulutataks mõistlikumalt ja õigetele asjadele.
Esimene edu on käes. Sotsiaalpoliitika Eestis hakkab tõusma kvalitatiivselt uuele tasemele. Sõnadest on saanud teod, kusjuures kõik algas Tallinnast ja Keskerakonna eestvõttel. Loodi terve sotsiaalsete toetuste süsteem alates sünnitoetusest, jätkates ranitsatoetustega lapse kooliminekul ja lõpetades rahaliselt kõige mahukamaga – pensionäridele hinnatõusu kompenseerimisega 500 krooni ulatuses, mis läks linnakassale maksma 48 miljonit krooni igal aastal.
Meil jätkus kindlameelsust ja jõudu lüüa tagasi kõik selle otsuse vastu suunatud parempoolsete parteide avalikud rünnakud ja intriigid võimukoridorides. Tallinna eeskujul hakkasid sotsiaalsetele probleemidele rohkem tähelepanu pöörama paljud teisedki omavalitsused. Keskerakond jätkab pensionäride toetamist omavalitsuste eelarvest ning Tallinnas kavatseme veel tänavu seda toetussummat tõsta.

Riigis võimule tulles oli meie üks põhilisi nõudmisi riiklike pensionide tõstmine 3000 kroonini. Oi seda hädakisa, mis algul tõusis. Täna on meil kõigil ehk lõbus lugeda maakonnalehtedest ja isegi pensionäride Videvikust, kuidas kõik parteid olla pingutanud, et seda pensionitõusu saavutada! Fakt on, et Keskerakonna peetud võitluseta praeguses valitsuses poleks pensioni niisugust suurt tõusu tulnud. Meie tegime selle ära.
Muidugi pole Keskerakond ainult pensionäride partei. Keskerakond mõistab, et elu viib edasi ainult sotsiaalselt tasakaalus ühiskond. Ühiskond, kus tulevad toime kõik. Lapsed, noored, tööealised ja eakad.

Meie eriline hool kuulub lastega peredele. Lisaks omavalitsuste sünnitoetustele ja emapalgale panustame rohkem ka laste üleskasvatamisse. Meie tänavuses valimisplatvormis on oluline tasuta koolitoit kõikidele õpilastele kuni põhikooli lõpuni. Oleme rakendamas ka tasuta koolipiima programmi. Tegeleme aktiivselt töökohtade loomisega pereisadele ja -emadele ning töötute töölerakendamisega. Abi vajavatele inimestele ehitame riigi ja omavalitsuste koostöös üha rohkem taskukohase hinnaga elamispindu. Sundüürnike küsimuse lahendamisel oleme jõudnud lõpusirgele.

Tunnistan, et nüüd oleme tugevalt võlgu oma tööelu alguses oleva noortepõlvkonna ees. Tallinna ja ka teiste linnade eluasemete hinnad käivad noortele selgelt üle jõu. Pankade ja kinnisvarafirmade surve all lükatakse edasi laste soetamine, laenuintressid lõhuvad perekondi, röövivad töörõõmu. Just selle põlvkonna edukast elluastumisest sõltub aga kogu ühiskonna käekäik lähemal paaril aastakümnel. Jällegi, Keskerakond hoolitseb kõikide eest, sest ainult nii jõuame stabiilse ja eduka ühiskonnani.
Täna võime öelda, et 2002. aastal meie võimuletulekuga Tallinnas alanud euroopalik murrang Eesti poliitikas on pöördumatu. Näoga inimesele suunatud poliitika põhilisi aluseid ei suutnud väärata ka lühiajaline lausparempoolne linnavõim Tallinnas.
Vastupidi – meie tõekspidamised tõid meid võimule tagasi Tallinnas ning viisid meid ka Toompeale. Mis tahes valitsus Toompeal ei suuda pensionäridelt enam ära võtta juba kättevõidetud pensioni ega lastelt nende toiduraha!

Tark majanduspoliitika
Eesti majanduspoliitikat on seni poliitikute retoorikas esitletud kui "liberaalset", tuues esile meie välismajanduslikku avatust ja madalaid makse. Riiki on püütud näidata võimalikult õhukesena, selle ülesanne olevatki luua majanduskeskkonda, mitte ajada konkreetset majanduspoliitikat. Mõned erakonnad püüavad jätta mulje, et kõik sel teel saavutatu on vaid hiilgav edu ja edasi polevat vaja teha muud kui sellist edu toonud kursist kinni hoida.
Vaikitakse, et 1990. aastad tõid kaasa ka impordi kroonilise ülekaalu ekspordi suhtes, kodumaise ettevõtluse massilise ülemineku väliskapitali kätte, põllumajanduse pika arengupidurduse. Oleks aeg lõpetada näo tegemine, et eilsed loosungid töötavad ka täna ja homme ning mõelda, mida teha uues situatsioonis.

Tänapäeva majandus ei nõua liberalismi ülistust, vaid konkreetset tööd konkreetsete majanduspoliitikate kujundamisel. Kui meile avanevad oluliselt suuremad ELi rahad – kuidas me siis arendame oma infrastruktuure? Mismoodi me siis toetame innovatsiooni? Kuidas viia hariduskorraldus kooskõlla majanduse nõuetega? Kuidas tagada, et mõnes Eesti piirkonnas ei halveneks sotsiaalne olukord sedavõrd, et varsti pole üldse kellegagi majandust arendada?

See kõik nõuab läbimõeldud ja täpset riiklikku poliitikat. Neid ülesandeid vaadates tundub minimaalriikluse propaganda lapsik ning isegi kahjulik. Ei saa enam vaadata majandust lahus inimfaktorist, lahus sotsiaal- ja hariduspoliitikast. Inimene muutub majanduse kitsaskohaks. Kõigepealt tootjana, kui tal pole kvalifikatsiooni, ja seejärel ka tarbijana, kui tal pole ostuvõimet.
Meie majanduspoliitika peab kujundama tulevikku, mitte lihtsalt kohalduma olevikuga. Seni oleme vaid uurinud, mida Eesti võiks Brüsselist kohe saada. Aga me pole üldse läbi mõelnud, mida Eesti tegelikult vajab, et homme edukam olla.

On tõsi, et Eesti verinoor kapitalistide klass on viimase aastakümnega kõvasti räsida saanud. Paljud eilsed omanikud on täna oma firmas palgatöölised. Selles, et tekkis olukord, kus firma müük muutus paljudele möödapääsmatuks, oli oma osa lausparempoolsel majanduspoliitikal. Kuid ma usun ka, et Eestis on keskklassi kujunemine kiirenenud ning ees seisab ka eestimaise ettevõtluse uus laine.
Pange tähele, meie ärimehed hakkavad oma firmasid veel tagasi ostma! Näen vaimusilmas 30–35-aastaseid ärimehi, kes on 10 aastat töötanud välisomanikule, saanud seal kogemuse ning asuvad nüüd ise kätt proovima. Praegu veel paigutavad nad kapitali kinnisvarasse, sest seal on see kõige soodsam, mõne aja pärast aga tulevad laial rindel ettevõtlusesse.
Arvan, et võrreldes 1990. aastate ärimeestega on neil palju haritum ja riske jaotavam investeerimisloogika. Kutsun neid üles mitte maha magama tõusuteel majandusharusid. Investeerima ka sinna, kus riskid on suuremad. Ning alustama kodumaalt, majanduskasv on siin ju kõrgem kui mujal.

Aeg, kui ainult Reformierakond võis end nimetada ettevõtjate parteiks, on möödapääsmatult möödas. Panus, mille Keskerakond juba kaua aega tagasi tegi rahvusliku kapitali toetamisele, on lõpuks end ära tasunud. Tänane Keskerakond pole ainult töövõtjate, vaid ka tööandjate – ettevõtjate – partei. Oleme tõestanud, et nii ühtede kui ka teiste huvisid on võimalik ühitada ühe partei raames.
Uued ärimehed teavad, et need ajad on möödas, mil majandusedu võti oli majanduses endas. Mida aeg edasi, seda sagedamini nähakse edu võtit majanduse ja sotsiaalsfääri kattuvuse alal. Haridus ja tervishoid on nüüd otsustavad valdkonnad.
Meil on demokraatiaks kiputud pidama piiramatut turumajandust. Aga niisugune demokraatia ei taga ühiskonna stabiilset arengut. Demokraatia, mis ei tooda sotsiaalset turvatunnet kõikidele ühiskonnaliikmetele, ei loo meil ega mujal maailmas stabiilsust. Just see on kogemus ja sõnum, mida vastutustundlik Eesti peaks levitama maailma arenguküsimustega tegelevates rahvusvahelistes organisatsioonides ja maades, kes meie ausat nõu vajavad.

Kodanikuühiskond ja demokraatia
Peaaegu kõikide valimiste eel on arutletud, kas Eestis võiks kujuneda poliitiline süsteem, mis ehitub paarile tugevale ja suurele erakonnale, kuna aga pisemad parteid pigem hääbuvad ja kaovad, sest ei suuda esindada laiemaid huvisid.
Ometi pole seda seni juhtunud. Riigikogu jaotub endiselt kuueks fraktsiooniks, alles hiljuti tegid pilti kirjumaks ka parteitud aknaalused, kes on nüüd küll erinevaid erakondi mööda laiali hajunud. Endiselt on poliitikapilt Eestis parajalt kirju ning vähemalt praegu jätkub õhuruumi kõrgemaks või madalamaks lennuks ka segase poliitilise tausta ja meelsusega tegelastele.
Kahju teeb amorfsete valimisliitude säilitamine kohalikel valimistel. Turgutatakse seltskondi, kes juba ammu on oma aja ära elanud. 2002. aasta valimistel osales 242 valimisliitude nimekirja. Täna on omavalitsuste juhtorganites esindatud vaid 85 valimisliitu. Teised on lagunenud või parteistunud. Keskerakond üksi on võimul ligikaudu sama paljudes omavalitsustes kui kõik valimisliidud kokku. Murdepunkt on ületatud, parteid selgelt domineerivad. Mul on siiralt kahju, et õiguskantsler sõdib nii visalt eilse päeva eest.

Demokraatia nurgakiviks on ikka peetud vaba ajakirjandust. Sellele, et ajakirjandust, nii nagu poliitikuidki, ei võeta Eestis tõsiselt, on kõikvõimalikud arvamusuuringud juba aastaid tähelepanu juhtinud.
Keskerakonna suhted Eesti ajakirjandusega on alati olnud keerulised. Tihti aga on valesti mõistetud, mida me lõpuks taotleme.
Keskerakond ei taha ega ole kunagi tahtnud kehtestada mingit kontrolli ajakirjanduse üle. Küll aga oleme alati nõudnud ja nõuame jätkuvalt, et ajakirjandus oleks professionaalne ja erapooletu. Et poliitikast kirjutades ei tsiteeritaks ebausaldusväärseid allikaid, ei levitataks kõmu, mis pärast valimisi valeks osutub, ning suhtutaks ühtviisi kõigisse poliitilistesse jõududesse.
Me tahame ka ajakirjanike leeris näha enesele võrdseid partnereid, kes oma kunsti sama tõsiselt võtavad, kes on pühendunud oma tööle, nagu meie püüame olla. Poliitika on valdkond, mis inimestele korda läheb, kuivõrd see puudutab nende elu ja nende käekäiku. Seega – just poliitika, ja mitte näiteks spordiuudiste kajastamise kvaliteedist sõltub ajakirjanduse usaldusväärsus.

Igaühe eest!
Keskerakond läheb kohalike omavalitsuste valimistele loosungi all "Igaühe eest!". Me ei tee vahet, kas inimene on vana või noor, elab linnas või maal, on ta vaene või rikas, mis keelt ta emakeelena räägib, mis usku tunnistab või milline on tema elukutse.

Asudes juhtima kohalikke omavalitsusi, seisame me iga seal elava inimese õiguste eest. Maakeeli seletatuna see ongi RIIGIMEHELIKKUS. Selles seisneb too POLIITILINE VASTUTUS, millest nii palju räägitakse.

"Igaühe eest!" aga kätkeb endas ka keerulisemat mõttemalli.
Erinevad inimesed ootavad riigilt ja kohalikelt omavalitsustelt eri asju. Edukas ettevõtja ootab, et tema tegutsemisvabadust ei piirataks põhjendamatult. Et riik ja kohalik omavalitsus oleksid talle partneriks asjaajamisel. Keskerakonna liberaalne mõtteviis on neile kõige õigem.
Algaja ettevõtja ootab ehk, et teda aidataks, kuni ta on piisavalt iseseisev, et omal käel toime tulla. Keskerakond on mitmetes omavalitsustes algatanud programme, mis aitavad alustavaid ettevõtjaid oma äri sisseseadmisel.
Töötav inimene on huvitatud, et riik ja omavalitsused ajaksid majanduspoliitikat, mis hoiaks töökohti. Kui ta sõidab tööle autoga, huvitab teda, et teed oleksid paremas korras. Kui ta sõidab tööle bussiga, siis see, et ühistransport liiguks graafiku järgi, bussid ei oleks täis ja oleksid puhtad.
Lapsevanemad soovivad, et nende lapsed saaksid parima võimaliku hariduse ja see toimuks tänapäevastes koolimajades. Noored tahavad, et linn rajaks neile spordiväljakuid, rulaparke, vaba aja veetmise võimalusi.
Eakad tahavad paremat tervishoiuteenust; tahavad ühistransporti, mis arvestaks ka nende vajadustega jne.
Parempoolne utoopia, et tegutsedes vähemuse huvides, seisame ka enamuse eest, on pankrotis. Aeg on nendel valimistel selle utoopiaga ükskord lõpetada. Keskerakond nõuab: Võim tuleb anda kodukohta! Seisame igaühe eest! Oleme võidukas vägi!

Ettekandest Keskerakonna X kongressil 20. augustil Rakveres

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)