Eesti taluperemees väliskapitali sulaseks?

Eesti maamees oli palju aastaid ihaldanud saada iseseisvaks omanikuks, peremeheks. See võimalus tekkis 130-140 aastat tagasi, kui saksa parunid pidasid majanduslikult kasulikumaks müüa osa talusid  külarahvale. 90 aastat tagasi paljud eestlased läksid Vabadussõttagi lootusest saada väike talukoht.

See, kuidas meie esivanemad said kunagi taluperemeheks, nõuab eraldi kirjalugu. Mitu kuld- või hõberubla tuli mõisnikule maa eest maksta? Nüüd 15-18 aastat tagasi said paljud nende taluperemeeste järglased esivanemate maad jälle oma valdusse. Sel ajal oli suuri lootusi taastada selline talumajandus, mis toimis  sõjaeelsel ajal. Paraku ei võimaldanud tänapäeva globaalne rahavõim tol lootusel täituda. Nüüdseks on Eesti põllumajandus sattunud suures osas välispankade orjaks, enam ei suudeta pangalaene tasuda.

Siis aga hakkab üks pangahärra soovitama, et tänane talumees müügu esivanemate soetatud maa pensionifondidele ehk, selgelt öeldes, välispankadele. Niisugune soovitus teenib pangahärrade huve ja on väga ohtlik eesti rahva tulevikule. Seepärast ei saa sellist nõuandmist kuidagi mõistlikuks pidada.

Juba võib raadiostki kuulda juttu, et laenuvõtmine ja rentnikuks olemine olevat tänapäevases maailmas tavaline eluviis; et suurem osa rahvast elabki laenude najal.

Kas laenu varal elamine on ikka ainuõige elamisviis? Seda juttu aetakse selleks, et sa läheksid lõpuks pangahärra ette ja paluksid ennast vabatahtlikult vormistada 30 aastaks pangaorjaks. Seepärast ei saa mitte kuidagi pidada mõistlikuks sellist laenude arvel elamist.

Annaks Jumal ja loodus meile niipalju  tarkust, et keegi ei müüks oma maad pensionifondidele! Suuremat õnnetust eesti rahvale, kui selline maamüük, ei oska ette kujutada.

MANIVALD MÜÜRIPEAL, 78-aastane pensionär Varblast, Pärnumaa

[illustratsioonitekst]

Kuidas suhtuks nüüdsete peremeeste rentnikupõlve talupeg Hans Kentmann, kes Mahtra sõjas osalemise eest 1858. a. Tallinnas Vene turul 300 vitsahoopi sai? Arhiivifoto internetist.

Jaga |