Pealekaebamine - meie rahvuslik eripära?

Kaido Liiva,      26. veebruar 2003


Väga paljud neist, kes 1949. aastal kulakuks tehti ja seejärel Siberisse küüditati, arvasid teadvat, kelle pealekaebamise tõttu nad kodumaalt lahkuma pidid. Ja väga paljudel juhtudel leidsid nende oletused ka kinnitust. Nagu on selgunud toimikutesse peidetud ettekannetest, osutusid pealekaebajaiks sageli oma küla inimesed, mõnikord isegi naabrid.

Sama mehhanism oli käivitunud ka varem, 1941. aastal. Paljudele esitati siis süüdistus tuttavate või koguni lähikondsete tunnistustele tuginedes. Kui saabusid sakslased, puhkes pidu nende tänaval, kes olid saanud kannatada kommunistide käe läbi. Minu isiklik kogemus kinnitab, et Kalevi-Liivale või Stutthoffi ei sattunud (ja ei hukkunud seal) mitte ainult ideelised kommunistid või nende küüditajaist käsilased, vaid ka tavalised ametiühinguaktivistid, pahempoolse (sotsiaaldemokraatliku?) orientatsiooniga kirjanikud, kaadriohvitserid, avaliku elu tegelased jne. Nende sugulased teadsid täpselt, kes nende isa, venna või poja peale oli okupatsioonivõimudele kaebuse esitanud.

Uus kättemaksulaine saabus koos võiduka Eesti Rahvakorpusega 1945. aastal ning saavutas haripunkti 1949. aasta märtsiküüditamisega. Ja kuigi püssimeesteks olid teisest rahvusest sõdurid, koostati esialgsed nimekirjad valdades valdavalt eesti keeles ja eestlaste poolt. Need olid meie oma kallid töökaaslased, tuttavad ja naabrid, kes jagasid ametimeestele kõikvõimalikku teavet ühe või teise inimese varandusliku seisu või meelsuse kohta.

Huvitav paralleel - nagu tänapäeval, nii ka toona astusid kõigepealt lahingusse rezhiimi poolt värvatud ajakirjanikud. Erilise mõnuga "avalikustati" täiesti suvalisi, sageli tühiseid fakte tulevaste represseeritute, eriti eesti kultuuritegelaste tegevusest Eesti Vabariigi päevil. Nende alusel fabritseeriti hiljem juba ametlikud süüdistused. Pisut leebemad oldi nende suhtes, kes avalikult "kahetsesid" või mõistsid hukka oma tegevuse "Pätsu-Laidoneri kliki rahvavaenuliku rezhiimi teenritena". See võis päästa füüsilisest hävingust, avalikust elust tuli aga paratamatult tagasi tõmbuda. Tasub meenutada Tuglase, Kruusi, Semperi, Anderseni ja paljude teiste saatust, kes tänaste toimetajate zhargooni kasutades nii "auklikuks lasti", et nad ei julgenud isegi tänavale ilmuda. Pealekaebajaiks osutusid nende enda kolleegid, laimukampaaniaid sisse juhatanud ajakirjanikud ja toimetajad teenisid "ideelise võitluse esirinnas olles" aukirju ja medaleid ning võimaluse karjääriredelil kerkida.

Pavlik Morozovi kangelastegu polnud vaja eriti propageerida. Pea iga eesti perekond oli kannatanud võimude omavoli all ja nii või teisiti said lapsed teada, kes oli süüdi neile osaks saanud ülekohtus. Paljudes kodudes vannuti kättemaksu ja nii oldi juba maast madalast valmis pealekaebajaks hakkama. Kes kasutas võimalust kohe (KGB värbas "miilitsa sõprade" sildi all agente isegi lasteajakirjanike seast), kes jäi ootama "paremaid" aegu.

1989. aastal kohtasin tänaval juhuslikult ülikoolikaaslast, haritud inimest, kellega paarkümmend aastat tagasi olime Tartus koos sporti teinud. Ja kuigi ta polnud mind vahepeal ära tundnud, astus ta seekord ligi nagu vana hea tuttav, tervitas ja teatas, et on välja kaevanud oma vana vene vindi ja teinud ka esimesed paugud. Püss olnud õliste lappide sees hästi säilinud. "Kurat, aga ma neile nüüd näitan!" vibutas ta rusikat. Selgus, et tal olid mingid vanad arved klaarida külas, kus asus ta kodutalu. Ta teadis täpselt, kes oli ta isa Siberisse saatnud. Oli saabunud aeg kättemaksuks.
KGB-st ja selle repressiivorgani kuritegudest on palju kirjutatud. Ka KGB mittekoosseisulistest kaastöölistest ehk "koputajatest" on ilmunud mitmesugust materjali. Peaaegu üldse pole aga kirjutatud neist, kes oma teeneid KGB-le vabatahtlikult pakkusid. Aga neid oli - ja mitte vähe. Üldjuhul ei suhtutud neisse just erilise sümpaatiaga, sest enamasti püüdsid nad "koputajaks" saada selleks, et klaarida oma isiklikke vahekordi või vihavaenlasele kätte maksta.

Endine miilitsakapten, omaaegne rajooni siseasjade osakonna ülema asetäitja,rääkis mulle kuidas tal ei lubatud tol ajal välismaale sõita. Väideti, et keeld olevat seotud tema tööga. Pärast Eesti Vabariigi taasloomist õnnestus tal tutvuda oma KGB toimikuga. Ja sellest leidis ta oma otsese ülema, miilitsamajori ettekande, milles viimane teavitas KGB-d, et miilitsakaptenil elavad välismaal kauged sugulased, kelle juurde ta kavatsevat jäädagi. See oli kõige ehtsam vale - mingeid sugulasi, ka kõige kaugemaid, tal välismaal polnud. Nii maksis aga miilitsaülem kätte oma töökale asetäitjale, kelles ta haistis konkurenti.

Ei maksa imestada, et igas asutuses oli "koptaja" ehk nuhk (võis olla rohkemgi). Ei, tegemist polnud mingite ideeliste või eriti ustavate kommunistidega, vaid kõige tavalisemate pealekaebajatega, sageli üsna näruste inimestega. Nad tundsid mingit erilist rahuldust sellest, kui kusagil kohvikus või konspiratiivkorteris oma värbajaga kohtudes võisid viimastele edastada "vajalikku" informatsiooni. Töökohtadel enamasti teati, kellega tegemist on. See aga ei masendanud neid, pigem parandas see nende enesetunnet. Neid ju peljati. Neil oli võimu. Nad võisid mingil moel kujundada kolleegide saatust. Nad olid valmis väärituteks tegudeks seetõttu, et ennast väärikamana tunda. Muidugi neile ka maksti.

Sedasorti inimesed ei ole kuhugi kadunud ka tänapäeval. Ma ei tea, kuhu on jäänud meie inimeste enesekaitseinstinkt, aga mõnda ajaleheartiklit lugedes või telesaadet jälgides tõusevad minul küll juuksekarvad püsti. See, kuidas puhutakse suureks pisiasjad (sageli veel üsna intiimsed), kuidas mõne inimese minevikust kistakse välja mingi "kompromiteeriv" fakt, et seda siis suure mõnu, kuid täieliku asjatundmatusega väänata, kuidas nuhitakse ööbimispaikades ja magamistubades, kunagistes väljaütlemistes, kirjades ja dokumentides - kõik see meenutab omaaegsete pealekaebajate tegevust, nende sügavalt väärastunud inimlaste ponnistusi oma kaaslaste jälitamisel. Selles poritulvas ei saa keegi meist kindel olla, et ühel heal päeval ei "avastata" tema nn tausta uurides midagi seesugust, mida suvaliselt "töödelduna" võib esitada kas või riigi reetmisena.
Jumaluke, me tegime ju täiskasvanud inimestena kõik okupatsioonivõimudega koostööd! Me olime ajakirjanikud, õpetajad, rahvakohtu kaasistujad, tõlkijad, arstid (IV haigla) jne, paremad meist said aukirju ja medaleid, mõni isegi tuusiku Bulgaariasse. Me ei sodinud majaseintele "Elagu Eesti Vabariiik!", vaid mõistsime hukka sõjaõhutajaid ja imperialiste. Ja marssisime paraadidel ja hääletasime 99,8- protsendiliselt vihatud okupandi Karl Vaino ning isegi KGB esimehe(!) Juri Andropovi poolt. Kas sellest ei piisa? Ja ega Ain Seppik ainsana Ülemkohtus rahvakohtu otsuseid läbi vedanud. Tirigem päevavalgele ka teised värdjad! Las närivad muru! Ja saevad pekki!

Eestlased olevat kadedad. Mõni aeg tagasi korrutati - eestlase magusaim suutäis olevat teine eestlane. Kui jälgida, kuidas meie, eestlased, läbi aegade oleme üksteise peale kaevanud, siis võib seda isegi uskuda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)